Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Pulmareis, 2.osa
Kas on võimalik pulmareisile vaid käsipagasiga minna? Selgus, et saab täitsa hakkama. Ega muidu need lennupiletid nii odavad oleks olnud, kui oleks kasvõi ühe suure kohvri veel lisaks võtnud. Ja Wizzairil on üldse oma teema käsipagasiga- selgub, et on olemas „väike käsipagas“ ja „suur käsipagas“. Mõlemad peavad ju lennukis kuidagi ära mahtuma, aga hind on neil erinev. Nimelt on see „väike käsipagas“ nii väike, et normaalne käsipagasi kohver selle mõõtudele ei vasta. Mina loomulikult ei hakanud enne pileti broneerimist üldse oma kohvrit mõõtma, sest ausõna, ei tulnud selle pealegi, et mu keskmise suurusega käsipagasiks mõeldud kohver võiks üldse liiga suur olla. Aga oli, pikkust oli nii 10cm liiast ja mina ei julgenud riskima ka hakata. Odavlennufirmad ju nii raha teenivadki, et pilet on küll üliodav, aga iga lisamugavus maksab.
Ja mina ei tahtnud selle kohvri eest enam rohkem midagi maksta, see oleks paarkümmend eurot lisaks olnud ja tõesõna, sellel polnud mõtet. Nii kraamisime siis oma väikesed seljakotid välja ja pakkisime oma nädalaks vajaminevad asjad kaasa. Ja eks seljakotid sellisel aktiivsel puhkusel olegi parem valik, kohvrit on mugav vedada mööda lennujaama põrandaid, aga mitte kivistel linnatänavatel.
Mida siis kaasa võtta, kui kogu kraam vaid kahte seljakotti pakkida tuleb? Väga lihtne, ikka see kõige vajalikum. Mina olen juba harunud käsipagasiga reisima, seega ei läinud pakkimisel üldse ülearu aega. Kummalegi 4 T-särki, 4 paari sokke, sama palju aluspesu. Ühed teksad jalga, teised tagavaraks kaasa. Tossud jalga, plätud (minul ainult) kaasa, fliis ja kilejope selga ja olidki vajalikud riided kaasas. Mina võtsin veel ühe suvekleidi ka kaasa, et äkki on ilusat ilma või toredat juhust, kus kanda saab. Ja oligi kogu vajalik riietus. Minipakendites hambapasta ja deodorandid ning kreemid-geelid-shampoonid (ja hotellides on ju dushigeel-seep-shampoon tavaliselt ka olemas, ma lihtsalt igaks juhuks ikka võtan oma lemmikud kaasa). Siis veel hambaharjad, pardel, kamm, mobiili ja tableti laadijad, Samsungi tablett ja raamat (abikaasa „Minu Eesti 1“, mida ta loeb vaid puhkusel käies). Kõige lõpuks veel märkmik, paar müslibatooni ning hotellide prinditud kinnitused, samuti Sarajevo e-raamatust välja prinditud vajalikud kohad. Ja kogu meie varustus oligi pakitud.
Ja kohe etteruttavalt ütlen, et ega me neid nelja paari sokke-alukaid-T-särke siis mitu korda kandnud, ma ikka pesin neid hotelli kraanikausis ja paari päeva pärast oli meil uus laar puhtaid riideid olemas.
Ühe esimese asjana jäi Bosnias silma omapärane WC kultuur. Näiteks lennujaamas, kus oli ülipuhas ning kena naiste WC, aga kabiinis sees ei olnud prügikasti ning uks lukus ei käinud. Mitte, et lukk rikkis oleks olnud. Lukku EI OLNUDKI! Jälle oli kasu seljakotist, mis kenasti ukesele ette sai sätitud ja keegi minu privaatsust segama ei tulnud. Sama teema oli hotellis- vannituba oli piinlikult puhas, üsna moderne, aga ust lukku panna ei saanud. Noh, ma sain muidugi hakkama, ega ma oma mehe puhul ei kardagi, et ta uksest sisse rammib, kui mul omad asjad toimetada on, aga ikkagi. Kuidagi kummaline.
Ka ei maksa loota, et Bosnia hotellides rahu ja vaikust nautida saab. Seinad on õhukesed, kui paber ning kui kõrvaltoas keegi norskab, on see ülihästi kuulda. Koridorides vaipu maas ei ole, seega kui keegi seal kõnnib või juttu ajab, siis kajab see kõik üle maja. Plastaknad summutavad tänavamüra küll kenasti ning samuti ei sega esimene moshee kutsung (umbes kell 5 hommikul) und. Ma nimelt oskasin mõlemad hotellid leida just sellised, mis sisuliselt moshee vastas olid. Aga mulle see palvusele kutsung meeldib, kuidagi väga eksootiline ning ilus.
Hommikusöök hotellis Rooms Centre oli lihtne, aga toitev. Kaht sorti kohalikku sarvesaia, erinevad pakendatud moosid (näiteks kibuvitsamoos), kreemjuust ning pasteet, keedumuna ning vorstikesed. Teed ja kohvi samuti piisavas koguses. Hotell on perefirma, kus siis perepea külaliste ja broneeringutega tegeleb. Tema inglise keel pole küll väga hea, aga ta vähemalt püüab väga ning oma abivalmidusega kompenseerib kehva keeleoskuse. Ja kui paar sõna vene keelt oskad, jääb tal kohe mulje, et saad kõigest aru ning ülejäänud juttu jätkab ta juba kohalikus keeles J. Samuti sain ma taaskord tähelepanu osaliseks oma nime tõttu, nimelt pidi hotelli omaniku tütrel sama nimi olema. No päris sama nimi see küll olla ei saa, aga nende jaoks on ka Melika või Malika sama nimi, mis Meelike. Seega riikides, kus on Araabia ja Türgi mõjutusi, jääb vähemalt mu nimi kergest meelde ning nende jaoks on üsna kummaline mõelda, et ühel eestlasel on Türgi või Araabia nimi.
Tuzlas suurt midagi teha ei ole, vähemalt tüüpiliste turistidele mõeldud meelelahutuse osas. Linn on küll riigis suuruselt kolmas, aga siiski väga väike ning üsnagi kehvas seisus endiselt. Küll aga avastasime enda jaoks palju odavat toitu. Esimese kohana külastasime isegi internetis kiidetud söögikohta Limenka. Minna oli sinna vaid napp 5 minutit ning tahtsime siis proovida väga kiidetud kohalikku toitu nimega ćevapi ehk siis tõlkes umbes „lihapulgad“ (vähemalt inglise keeles kutsutakse neid „meat fingers“). Sellised lihast tehtud jupid, mida siis kohaliku leiva ja mingi kastmega pakutakse. Kuna mitmetes foorumites on just Limenka ćevapisid Balkani parimateks kiidetud, siis lausa tuli sinna minna.
Koht ise oli muidugi pisut üllatav, väike söökla moodi söögikoht. Hollandlane tellis kohaliku hamburgeri, mina siis cévapid. Kui toit toodi, selgus, et kohalik hamburger on nagu hamburger, aga kõik on eraldi. Eraldi taldrikul oli liha, leib ja tomat. Minu cévapi kujutas endas pita leiba, eelpool mainitud lihajuppe ning suurt hunnikut hakitud valget sibulat! Kastet ei olnud ei minu ega abikaasa söögi juures, nii otsustasime veel vähemalt friikartuleid tellida ja kindlasti ketchupit juurde küsida. Toit oli muidugi hea (kui valge sibul välja arvata, sest seda ma vihkan), üsna rasvane ning tegelikult piisas sellest roast meile täitsa õhtusöögiks.
Edaspidi me väga kohalikku toitu maitsma ei kippunud. Nimelt avastasime, et Tuzlas tehakse väga häid ja odavaid pizzasid. Valikut küll eriti polnud, peamiselt sai kolme sorti pizzat võtta, aga hind oli suurepärane- 2 eurot vaid. Sellise hinna eest juba peab pizzat sööma, isegi kui see on vaid lihtne margherita pizza, mille kastme asemel on tavaline ketchup.
