Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Pulmareis, 1.osa ehk kuhu ja miks ikka just sinna?
Lõpuks siis minu lemmik osa pulmadest. Mesinädalad!!! Olen täiesti sõltuvuses reisimisest ning nii hoidsin pidevalt silma peal ja mõtted ärksad selles osas. Plaanid muutusid aga kogu organiseerimise käigus mitu korda ja lõpptulemus oli vist kõigile üllatuseks. Aga siis algusest.
Pulmareisiks pidi saama sihtkoht, mis on A: uus riik meile mõlemale, B: soe kant ning C: nii odav, kui võimalik. Nagu ma juba kord varasemalt kirjutasin, oli üsna keeruline leida selline koht, mis pulmareisiks sobiks ja kus mõlemal avastamisrõõmu oleks. Tüüpilised soojad ja romantilised kohad, nagu Hispaania, Portugal, Itaalia on minul veel täitsa „pean-sinna-minema-muidu-suren“ nimekirjas, aga Hollandlane on neis juba korduvalt käinud.
Veel tuli vaadata, kuhu Hollandist üldse odavlendudega minna saab. Ega valikut palju olnudki ning nii jäi mulle üsna kiirelt silma Kreeka. Jah, just, Kreekasse tahtsin mina minna. Veel parem, Corfu saarele. Saarest tean ma täpselt niipalju, kui olen oma isa lemmikkirjaniku Gerald Durreli raamatutest lugenud, aga minule oli see täitsa piisav. Soe kant, odav koht samamoodi, hea toit ja maitsvad veinid nautimiseks. Lennuajad olid mõistlikud, hinnad enamvähem ka. Pean tunnistama, et pulmakuupäev, 25.august, sai tegelikult just soodsamate lennupiletite tõttu valitud. Nädal peale pulmi oleks väga heade hindadega just Corfule saanud. Kauem mina oodata poleks tahtnud ja kohe järgmine päev peale pulmi ei tahtnud Hollandlane veel reisile minna. Üllatuslikult oli see äärmiselt arukas mõte.
Hoidsin siis majutus- ja lennupiletite hindadel pidevalt silma peal. Raha ju ei olnud, et kohe piletid ära broneerida. Ühel hetkel aga pakkus üks tuttav, et äkki annab ühe koostööpartneri kaudu odavaid või lausa tasuta pileteid Namiibiasse saada. Juhuu, Namiibia! Lahe, eks? Noh, vähemalt minu arust oli see idee hiiglama hea, Hollandlane erilist vaimustust välja ei näidanud ning oskas vaid „ja mis me siis SEAL teeme?“ küsida. Õnneks väga vastu ka ei olnud. Nii läks siis see plaan käiku. Sõit oleks küll alles novembris aset leidnud, aga see tingimus andis vähemalt rohkem aega reisiraha koguda. Seega jätsin Corfu tuleviku tarbeks ning jäin positiivseid uudiseid ootama.
Ootasin ja ootasin. Ootasin kohe kuude kaupa. Lootust anti, aga mingi hetk tekkis tunne: mis siis, kui ikkagi ei saa neid pileteid, mis me siis teeme? Siis ei olegi pulmareisi ja see oleks ikka väga hale olnud. Nii hakkasin uuesti odavaid lende uurima, et igaks juhuks midagigi omale mesinädalateks leida. Reisile võib ju ka mitu korda pulmareisi nime all minna, kui ikkagi mõlemad plaanid teoks saavad.
Ja siis ma leidsin! Ma olin nii elevil, kui piletihindu nägin, aga enne ei riskinud ära broneerida, kui Hollandlaselt nõusolek saadud oli. Nimelt on selline odavlendude firma nagu WizzAir avastanud mitmed riigid, kuhu keskmine turist eriti ei kipu, aga minusugused küll. Õnneks oli Hollandlane ka nõus, et kui Namiibia reisiga ikkagi ei vea, siis Bosniasse võib ka minna. Jah, just! Bosnia ja Herzegoviina. Edasi-tagasi lennupiletid läksid kahele inimesele ilma pagasita maksma kõigest 70 eurot. Sellise raha eest lausa PEAB minema!
Nii broneerisin ma siis suure kiiruga lennupiletid septembri keskpaigaks ära, kestusega kaheksa päeva. Kolm nädalat peale pulmi oli õnneks sobiv aeg- siis on Bosnias endiselt veel soe ja meil on pulmapohmell üle elatud. Ka hotellid sain kiirelt leitud ning hinnad üllatasid taaskord, ikka meeldivalt. Öö kahele koos hommikusöögiga, Tuzla kesklinnas, 30 eurot. Sarajevo kesklinnas 35 eurot, samamoodi koos hommikusöögiga. Õnneks polnud tegu enam turistide kõrghooajaga, sest pidin nii kuu enne lendu veel hotellibroneerinud ümber tegema. Nimelt muudeti lennugraafikut ning selle kohaselt saime Bosnias olla ühe päeva vähem.
Mida lähemale reisile minek tuli, seda murelikumaks mina muutusin. Nimelt oli mul kogu aeg tunne, et nii odavad lennupiletid on liiga head, et tõsi olla. Kindlasti juhtub midagi või kohapeal selgub, et odavad hotellid on ühed räpaurkad vmt. Ka tuli meil üsna varakult teele asuda, nimelt Eindhoveni lennujaama. Läksime esmalt Nijmegeni, sealt tuli Hollandlase äripartner kaasa, et pärast autoga tagasi sõita. Nii ei pidanud autot nädalaks parklasse jätma, samuti lubas ta meile nädala pärast järgi tulla. Õnneks teel midagi ei juhtunud.
Lennujaamas ise, mis on üsna väike, läks kõik kenasti ja üsna kiirelt. Võtsime väikese eine enne turvakontrolli, siis passikontroll (minul läks pisut kauem aega, sest üsna kapsaks kulunud Eesti pass on KÕIKIDELE lennujaama töötajatele igas riigis suur huviobjekt ja ausõna, mitte KEEGI pole kunagi kuulnud, et Eesti Euroopa Liidus võiks olla)ja siis pisut ootamist, et lennule saada. Olime rahva hulgas üsna esimeste seas- mina nimelt keeldun raha kulutamast selleks, et esimesena lennukisse saada. Kiired jalad aitavad sama hästi. Paraku tuli ka väljas, lennuki juures pikalt oodata ja siis sain esimest korda kuulda, kuidas mu abikaasa üks paras vingukott on. Õnneks pea kaks tundi lennukis polnud talle väga kohutav ära kannatada ning saabusimegi hämaras ning äikeses mägises Tuzlas. Vihma kallas, lennujaam oli tilluke ning ootavad taksojuhid küsisid 20 eurot linnasõidu eest. Muud varianti aga linna saamiseks polnud.
Ka hotell Rooms Centre oli tilluke, aga toas ootas meid tore üllatus. Noh, minule see üllatus polnud, aga Hollandlasele küll. Nimelt olin palunud ka selles hotellis (pulmaööks olin samamoodi kohalikus hotellis seda teha palunud. Nad tegid seda rõõmuga, ja küsisid 10 eurot selle eest) meie tuba pisut kaunistada ja kuigi ma ei saanud mingit vastust, olid nad seda kenasti teinud. Ja täitsa tasuta!
