Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Abieluleping, kas vaid suhtes kõhklejatele?
Üks asi, millest eriti abiellumisega seoses ei räägita, on abieluleping. On levinud arvamus, et vaid oma suhtes kahtlejad tahavad seda teha. Või et on ilmatu halb enne juba enne abiellumist mõelda, mis siis saab, kui ikkagi lahku minnakse. On ju tore mõelda küll, et abielu kestab elu lõpuni ja kauemgi veel, aga ometi, statistika räägib ideaalelust unistamisele vastu. Ja õnnetuste eest pole meist ju keegi kaitstud. Nii oli koheselt ka meie eelarves ja plaanides punkt- sõlmida abieluleping.
Minu üks kohalik sõbranna abiellus poolteist aastat tagasi ja tema manitses mind kindlasti abielulepingut sõlmima. Temal oli omal selles osas kogemust küll- nimelt saabus tema abikaasa nende ühisesse ellu vaid spordikotitäie riiete ning tuhandetesse eurodesse ulatuvate võlgadega. Ja nii mitmel korral on sõbrannal ukse taga käidud ning lubatud elamine tühjaks teha. Eks ikka võlgade katteks. Siis on aga sõbrantsil kohe käepärast võtta paber, mis tõestab- tema abikaasa võlad ei puuduta teda. Muidu lähevad ju kõik varad pooleks, niipea, kui abielu on sõlmitud. Nii vara, kui võlad.
Hollandlasel on oma firma ja seetõttu tundus loomulik, et meilgi tuleb sama tee ette võtta. Sõbranna soovitas notarit, kes linnas kõige soodsama hinnaga tehingu ära teeb. Soodne hind tähendab siin 500 eurot. Ma ausalt ei tea, mis hinnad siis veel mujal on. Igatahes oli tema varem põhjaliku eeltöö ära teinud ja nii asusimegi siis esimesele kokkusaamisele minema.
Tähelepanu: mina kirjeldan asju nii, nagu A: mina aru sain ja B: Hollandlane aru sai ja mulle ümber jutustas. Kindlasti ei ole siin üüratul hulgal juriidilisi termineid, sest neis ei orienteeru ma isegi. Ja võimalik, et saime mõlemad asjadest kohati üldse valesti aru. Kel omale sama tee ees, see kindlasti lugegu hoolega infot ja vajadusel küsigu asjatundjatelt nõu.
Esimese asjana tehti selgeks, et minule on tõlki vaja. Et keegi peab kogu paberimajanduse mulle eesti keelde tõlkima, samas ei täpsustatud, kes siis selle eest maksab. Arvestades siinset riiki, julgen oletada, et see oleks ka minu mure olnud. Kogu vestlus toimus sel kohtumisel samuti hollandi keeles, ma ei tea, kas see oligi nii mõeldud. Olen näiteks kuulnud, et osades ametiasutustes ei tohi nad näiteks telefonile vastates inglise keelt kasutada. Nii ma siis üritasin midagigi aru saada, mida siis notar Hollandlasele ütleks. Kuigi jah, juriidiline keel on minu jaoks üsna tume maa, isegi emakeeles ei saa ma sellest suurt aru…
Lühidalt siis, peamisteks punktideks olid praegused varad ja pension. Kui meie oma aruga arvasime, et abieluleping hõlmab peamiselt tulevikku, isegi laste kasvatamist-jagamist võimaliku lahutuse korral, siis muud me ei kuulnud, kui et majad-varad-firmad ja pension. Näiteks, kui ma ei saa tööd pikemat aga, siis lepingu kohaselt on mul juriidiline õigus saada osa Hollandlase sissetulekust. Ehk siis kõik, mis jääb üle, kui igakuised maksud ja arved tasutud, tuleb meil omavahel pooleks jagada. Seaduse silmis. See siis selleks, et riske hajutada ning et töötul ja rahatul abikaasal ikka ka oma raha oleks. Ma ise veel mõtlesin, et kuidas seda siis tõestatakse või kontrollitakse? Et kuidas ma oma seadusliku rahasumma omale saan? Tegelikult on aga meil ikka omavaheline kokkulepe, et oma rahadega saame ise hakkama ja keegi ei ütle, mis ülejäänud summaga teeme.
Pensioniga oli ka mingi lugu, loodan, et mäletan ikka täpselt. Umbes nii, et kui Hollandlane liitub riikliku kogumispensioniga, siis iga abielus oldud aasta eest on ka mul hiljem õigus mingi summa eest pensionit lisaks saada. Jah, ma tean, et noorem seltskond veel eriti pensionile ei mõtle, aga noh, mis teha. Eks tuleb siis omal elu niipalju korda saada, et pensioniealisena (kui nii kaua üldse elame, see on kah tänapäeva tingimustes pisut kahtlane) muretu elu oleks.
Vara, mis kummalegi eelnevalt kuulub, oli meie puhul üsna olematu. Jah, Hollandlasel on oma firma, aga see ei ole ei üüratutes võlgades ega too ka meeletult raha sisse. Tal on auto, aga selle väärtus samamoodi ajapikku langeb. Pealegi, mingi auto jagamise pärast segaseks minna oleks äärmiselt rumal. Seega peale arutlelu leidsime, et abieluleping ei anna meile eriti midagi hetkel. Lisaks hoiame kokku 500 eurot (ja naljakal kombel pole me siiani ka selle notari konsultatsiooni eest arvet saanud). Kui asjad tulevikus muutvad ja tema firma meeletut kasumit teenib või minust maaailmakuulus kirjanik saab, küll me siis saame hiljem oma asjad uuesti üle vaadata. Kui peaks vajadust olema.
Tegelikult on aga asi nii, et me Hollandlasega pole kumbki liialt asjades kinni. Maja me osta ei plaani (te ei kujuta ette, kui normaalne on siinmail terve elu korterit või maja rentida). Auto väärtus väheneb ju iga aastaga, seega mis seal vahet, kes selle kord saama peaks. Ja kui tõesti peaksid asjad minema väga halvaks (ptüi-ptüi-ptüi), siis on meil omavahel ammu kokku lepitud, et mina olen siis koheselt esimese lennuki peal, mis mind siit minema viib. Ei taha ma siis ennam tegemist teha mingite varade jagamisega, mis seaduse kohaselt minule kuuluvad. Üldsegi on meie jaoks emotsioonidel põhinevatel asjadel palju suurem väärtus. Näiteks muretseb Hollandlane, et kui ma kord äkki ära minema peaks, siis äkki võtan ma tema kassid kaasa. Noh, nii lihtsalt kiusu pärast, et talle haiget teha. Ja mina muretsen, kellele siis pulmaalbum jääb…
