Et olen tõsiselt võtmas oma ideed „muuda blogi pisut isiklikumaks“, siis leidsin ühe vahva postituse ja teen enda kohta samasuguse. Ja et mul veel vaim korralikult „peal ei ole“, siis ahvin paljuski Anna Elisabethi fakte ideedena. Ega ise on ju enda kohta väga raske neid huvitavaid fakte leida, deitimisajad on ammu möödas, siis tuli pidevalt enda kohta huvitavaid asju rääkida 🙂
1. Juhiload sain mina 18 aastaselt. Minu õnneks oli keskkoolis, kus ma käisin, kenasti ette nähtud autoõpetuse tund ja nii me siis seal tuupisime ja sõitsime. Eksami tegin ära ka esimese korraga, kokku oli 3 osa- teooria, platsi- ja linnasõit. Ja igas osas tegin ühe vea, mis oli lubatud. Suurepäraseks juhiks ma end just ei pea, aga olen siiamaani üsna valutult hakkama saanud.
2. …vaid ühe korra olen ma uhiuue auto Kristiine keskuse parklas ära kriipinud ja ühe korra hirmvana Passatiga üle katuse käinud. Ja nüüd viimati Tallinnas käies sain elu esimese parkimistrahvi, Russalka juures hoiatuseks, 20 euri (kusjuures ma tõsimeeli arvasin, et olin parkinud täisa lubatud kohta). Siiamaani olin sellest pääsenud, samuti pole ühtegi kiiruseületamist ega muud rikkumist
3. Ma ei jaksa üldse seletadagi, kuiväga mind ärritab, et inimesed ei oska mu nime kirjutada. Isegi kui neile e-maili saadan, saan tihti vastuse, et „Tere Meelika“ või „Tere Merike“. Ka „Tere Meelis“ on täitsa reaalne juhus. No comments!!!!!
4. Ma olen kihlatud ja abiellun kohevarsti selle augusti lõpul Hollandis. Esimene kihlus, teine abielu 🙂
5. Ma söön liha, aga eriline fänn ei ole. Kanaliha on mu lemmik üldiselt, muud lihatoidud on kohati nii ja naa. Ma olen maal kasvanud ja juba varakult sai selgeks, kuidas siis ikkagi liha lauale saab. Aga ma ei vaja liha niiväga. Pigem vajan puuvilju ja jogurtit ja shokolaadi ja rämpstoitu 🙂
6. Sõbrad on mulle üliolulised ja elan alati valusalt üle mõne sõbra kaotamist (kui see „sõber“ ikkagi nõmedaks inimeseks osutub näiteks, või siis lihtsalt minu eemaloleku tõttu mu elust täiesti ära kaob). Olen Eestist eemal olnud nüüd pea 5 aastat ja noh, see on koheselt teinud korrektuure sõprussuhetes. Algul ikka püüdsin kogu aeg see esimene olla, kes kirjutab ja ühendust võtab, aga kuna ma 99% juhtudel olen ikkagi see ainus, kes rebestab, olen jätnud asjad katki. Kahju, et asjad nii lähevad, aga sinna pole midagi teha.
7. Mul on 2 vanemat venda (ja ühtlasi olen tädi kaksikutele Henri ja Laura) ja nad on minu elus väga tähtsal kohal. Viimasel ajal teeb jälle võõrsilelamine oma töö, näeme ju harva.
8. Koer on mu vanematel alati olnud, praegu on Major (minu pandud nimi) juba 12, aga käitub endiselt nagu kutsikas. Suvel nägin teda ja ju oli kuum ilm talle liiga teinud, paistis teine õige väsinud ja loid. Ja noh, 12 aastat koerale on ikka pikk aeg kah. Ise ma omale koera võtta ei saa- ma olen liiga laisk, et iga päev koeraga jalutamas käia.
9. Ma olin suurema osa oma elust poolpime. Umbes 10-11 aastaselt hakkas nägemine pekki minema ja noh, kooliarsti sõnul olevat ma lihtsalt „liiga palju raamatuid lugenud“. Mäletan, et mõtlesin: aga kui meile niipalju kohustuslikku kirjandust antakse, mis ma siis teha saan? Tegelikult asi selles polnud, ikka puhas geneetika. Ja noh, see arst oli ikka eriline jobu, ma ütlen. Aastal 2006 sain silmad laseriga korda ja senimaani on kõik ok. See andis mulle ka tohutu enesekindluse boosti, sest senimaani mind prillid jubedalt häirisid. Ja sellist asja, et „sulle prillid sobivad“, pole olemas!!!!!! Ärge seda kunagi kellelegi öelge.
10. Ma alustasin blogimist esimest korda siis, kui Londonisse lapsehoidjaks läksin. Ei, siiski veidi varem, suvel, kui võtsin ette pikema tripi Saksamaale, siis Bulgaariasse ja siis oligi juba sügis käes. Algul oli see tehtud selleks, et hoida teisi kursis oma eluga. Lõpuks aga tundsin, kuidas olen teistele tasuta meelelahutaja, sest noh, mu esimesed kuud lapsehoidjana oli ikka eriline kino. Ja mitte heas mõttes. Ja siis leidsin, et mina ei saa oma sõprade kohta kohe üldse midagi teada, ikka mina kirjutasin endast. Nii jätsin selle blogi pooleli, panin parooli peale. Siis tegin teise blogi, sinna hakkasin lisaks ka loetud raamatuid kirja panema, lühidalt välismaa elust- nüüd olin jõudnud ringiga Belfasti. Blogi panin kinni järjekordselt- põhjuseks info kasutamine küll ilukirjanduslikuks tarbeks, aga mind väga ärritas, et minu isikliku blogi põhjal oli mingi jabur jõulujutt „Jõulud Belfastis“ tehtud, kus oli ka üks tegelane nimega Meelike, kes pärast jutu edenedes lausa Meelikaks muutus. Käesolev koduleht+blogi on siis kolmas katsetus ja tahan sellega pisut asjalikumat stiili ajada. Algselt mõeldud küll vaid kõikvõimalikuks ideede ja inspiratsiooni kogumiseks, sekka huvitavaid artikleid ajajuhtimisest, motivatsioonist jne. Nüüd tunnen, et tahan lisada ka pisut isiklikumat osa. Edevus ilmselt 🙂
11. Tänu sellele tobedale „Jõulud Belfastis“ loole sain ma ise oma kirjutamisega järjepeale. Nimelt pakkusin end Delfi Naistekale koostööd tegema ja siin ma siis olen, mitmes aasta jookseb juba ja minu omanimeline ja pildiga kolumn on endiselt olemas. Samuti sain end jälle Eesti Naise ajakirjale kirjutama. Üllatav, kuidas mõned negatiivsed asjad su elu hoopis uude suunda lükkavad.
12. Ma olen paadunud Couchsurfer ja igasugused odavad hostelid on mu lemmikud. Mu kihlatu pole aga minuga nõus niimoodi reisima, tema tahab ikka privaatsust ja mugavusi ja mingi narivoodites magamine ja vannitoa jagamine teistega pole tema rida. Muidugi mulle meeldivad ka hotellid, kus on vann ja kõik luksus olemas, aga ma ei ütle kunagi ära hostelist. Järgmine kevad tõotab selles osas lubav olema, saab kohe hulgim neid külastatud. Sellest täpsemalt pisut hiljem 🙂
13. Ma ei tunne eriti lõhnasid, ilmselt lapsest saati kroonilise nohu tõttu. Ma küll ei tea, kui vilets „nina“ mul on, aga tundub, et 80% elu võludest lõhnade maailmas on minu jaoks kadunud. Enamjaolt on sellest muidugi abi, eriti kui kõrvalnaabri alumiseks naabriks on tüüp, kes kanepit kasvatab, kolme suurt koera toas peab, neid vaid aegajalt aeda „jalutama“ laseb ja üleüldse puhtusega ei hiilga. Mina võin rõdul rõõmuga värsket õhku hingata, samal ajal kui teised nina kinni hoiavad 🙂
14. Mulle tegelikult meeldiks kohutavalt pidevalt väljas käia. Lihtsalt hetkel ei ole rahaliselt see võimalik. Ja sellest on kahju, kohutavalt…
15. Edevus on mu teine nimi, sest kõik need artiklid ja blogid ja asjad, kõik olen ma teinud oma pärisnime kasutades ja võimalusel pildid juurde. Oma perest olen ma muidugi kõige edevam, eks nad imesta ka, et kuidas üks käbi kännust nii kaugele kukkuda sai.
16. Pilte iseendast riputan hea meelega netti ja enamjaolt pole ma endaga üldse rahul. Aga noh, mis seal ikka. See on pigem selline“olen paks ja mis siis? Tahan kanda bikiine, siis kannan kah!“ tüüpi suhtumine. Neid asju, mida ma end ajuures ei salli, on kohe nii palju, et …
17. Mu lemmikseriaalid on „Friends“, „Sex and The City“ (selle tunnusmeloodia on isegi mu Eesti mobiili helinaks ja ma olen seda sarja kindlasti 10 korda näinud. Praegugi, ühes Hollandi kanalis just lõppes näitamine ja järgmine päev alustasid esimesest osast peale. Kas ma vaatan? Võite 3 korda arvata? J), „Prison Break“ (oi ma olin kurb, kui selgus, et Wentworht Miller on gei, milline kaotus naistele… ja milline õnn ühele mehele), „Grey anatoomia“.
18. Mu esimene auto oli Honda CRV. Suur ja mõnus jeep, automaatkastiga. Natuke vana ja väsinud ta oli, aga mulle meeldis. Teine ja siiani veel alles oli Hynday Getz, see on praegu maal venna kasutada, iga kord kui ise Eestis olen, on mul alati auto võtta. Ja loomulikult on auto PUNANE.
19. Mu vennad tahtsid mulle nimeks panna Pille ja Signe, kuidagi vanaema soovitusel sai Meelike. Nimega ma rahul ei ole, minu arust ei kõla see üldse naguni nimi…
20. Mu parim sõbranna on minu tõuse ja mõõnasid vaadanud pea 10 aastat, septembris saab meil „juubel“. Ta tuleb mu pulma ka (of course, ta tuleks ka Havaile või Somaaliasse, kui ma vaid teada annaks) ja meil on isegi mõte osta omale „friendship rings“ ehk siis sõpruse sõrmused. Need on Hollandis väga popid ja miks ka mitte? Vaja lihtsalt sobivaim välja valida.
21. Ma olen külastanud K-Õ-I-G-E-S-T 26 riiki (loen eraldi riigina ka Shotimaa ja Põhja-Iirimaa): Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Austria, Soome, Saksamaa, Ungari, Holland, Belgia, Luksemburg, Inglismaa, Iirimaa, Põhja-Iirimaa, Shotimaa, Prantsusmaa, Bulgaaria, Horvaatia, Sloveenia, Slovakkia, Kanada, USA, Türgi, Keenia, Egiptus, Hiina . Nagu näha, pole ma isegi veel Rootsi saanud J, Venemaa on ka külastamata. Mu lemmikpaigad on 3B ehk Berliin, Budapest, Belfast, lisaks veel Praha. Hiina on fantiastiline, sinna tahaks uuesti. Ja eelmine aasta oli uude riikide osas täiestli ikaldus, sel aastal on lootust üks uus koht kirja saada- pulmareis. See veel üldsusele saladus :). Ja üldsegi, mul on veel nii umbes 200 riiki nägemata… oeh. Nii palju kohti, nii vähe aega/raha
22. Ma loen väga palju. Lapsena mind üritati küll kavaluse ja jõuga lugema saada, aga see ei edenenud. Mingi pubekana vist avastasin lugemise võlu. Lemmik sellest ajast kuni siiani on „Jane Eyre“, seda olen algusest lõpuni lugenud nii 3-4 korda, lugematud korrad kuskilt keskelt alustanud ja siis jälle lugenud ja lugenud. Kord pidi täditütar seda koolis lugema ja talle see ei meeldinud, palus mul kokkuvõte teha. Ma ei saanud, ma tean lugu nii pisidetailideni, ma oleks seda rääkima jäänudki 🙂
23. Ma vist õppisin ka lugema üsna noorelt, vähemalt 6selt kooli minnes ma juba oskasin lugeda. Algul muidugi Mõmmi-aabitsa abil. Lindgreni avastasin enda jaoks kah suht vanalt, sain ka nii pubekana alles Bullerby lapsed omale (kooli jaoks sai ühelt klassiõelt raamat laenatud, sest kuigi meil on oma kodus pea kõik raamatud vist olemas, siis peale Pipi Lindgreni omi ei olnud). Ja siis ma lugesin, Ronjat ja vendi Lõvisüdameid, kordi ja kordi. Nagu ikka.
24. Ma olen samamoodi täielik Potteri tüdruk. Kõik raamatud loetud, kõik filmid korduvalt nähtud (siin eelistan filme, raamatuid ei viitsi lugeda enam korduvalt). Iga kord, kui telekast film tuleb, vaatan. Kihlatu naerab, kuidas mul kogu tekst peas juba on 🙂
25. … samas pole ma ise kunagi vaadanud samamoodi Star Warsi ja Matrixi filme. Miks? Minu arust on need nii ÜLIIGAVAD, et …..
26. Mul on tõsine „juuksuritütre“ sündroom. Mul olid kaua pikad juuksed, sest ema ütles nii ja kogu lugu. Ja noh, niipea, kui sain ise otsustada, siis lühikeseks need läksid. Nüüd kasvatan juukseid, et pulmas soengut teha annaks, midagigi. Ja korra kasvatasin, et näha, kas lokkis juuksed siis tõesti nii tüütud on. Lasin keemilised teha ja mulle küll meeldis J. Praegu loen päevi, mis pulmadeni on- kohe pärast seda, kui sõrmus sõrmes, saan jälle masina ja kääridega midagi juuste kallal teha :).
27. Ma pole end kunagi kassinimeseks pidanud ja endiselt ei pea, kuigi koos mehega sain ka 2 kassi oma ellu. Korra rääkisime kollase kassi võtmisest, need mulle meeldivad, aga no 3 kassi oleks juba liiast. Ja nagunii oleks see kolmas just see ulakas ja kraapija ja siis ei jõua ma end ära kiruda…. ei ei ja veelkord ei 🙂
28. Mu armastus reisimise vastu on vist minus alati olnud. Lihtsalt nõukogude lapsena kasvades teadsin, et kuhugi eriti minna ei saa, siis oli ka Soome minek suureks unistuseks. Ja noh, nüüd on asi vaid raha taga. Aga küll see raha ka tuleb ja siis ma lähen jälle. Praegu planeerin üht reisi, milleni on üle 8 kuu, aga samm sammult vaja planeerida, raha koguda jne jne, siis on ehk tunne, et SEEKORD asi õnnestub. Täpsemalt kohevarsti ka blogis.
29. Ma ei salli sibulat ja küüslauku, kõik mu tuttavad vist teavad seda juba. Minu arust täiesti loogiline seletus- need maitsevad ju kibedalt, miks peaks keegi neid tahtma süüa? Samamoodi ei saa ma aru sinepi, äädika, mädarõika vaimustusest.
30. Ma olen väga tubli tabletivõtja. Ma ei unusta kunagi neid võtmast, kui on vaja ja ma ei saa aru, miks ometi malaaria vastu mingit korralikku vaktsiini ei tehta. Või siis vähemalt tablette, millel ei oleks nii hirmutavaid kõrvalnähtusid. Minu võtsin need veidi unetuks, läks õnneks. Aga siiski, nädal enne reisi ja siis mitu nädalat peale reisi võtta veel tablette? Hullumeelne!
