Issand-issand, kui hõredaks mu blogi ja koduka kasutamine viimasel ajal jäänud on! No praegu on muidugi hea vabandus- pulmade organiseerimine- ja kuigi tegu on lihtsa pulmaga, siis on seda asjatamist ja stressi ikka üksjagu. Aga püüan end ikka jälle, kes-teab-mitmendat-korda, käsile võtta 🙂
1-11.juuli oli mul siis väike trip Eestisse. Teen lühidalt kokkuvõtte, samas tervitan neid kõiki, kellega mul oli õnn kokku saada ja vabandan nende ees, kellega ei jõudnud. Ehk järgmisel aastal õnnestub!
Kord aastas olen plaaniks ikka võtnud, et Eestis käia. Seekord oli vahe küll tiba pikem, kui aasta, lausa 1 aasta ja 2 kuud. Ja tulin üksi, st ilma elukaaslaseta, tema jäi koju, keegi pidi ju raha ka teenima, eks? Pool reisist olin koos ämmaga, kes siis esimest korda Eestis käis, et näha, mis imelikust riigist ma siis ikkagi pärit olen ja ühtlasi, et mu perega tutvuda. Noh, et enne pulmi võiks nagu korra ära näha.
Lennuaegu hakkasime juba üsna mitu kuud varem broneerima, aga kuna tagasituleku ajad olid meil erinevad, siis lõppkokkuvõtteks tulime küll samal ajal, aga erinevate lendudega. Ämm tuli AirBalticuga, mina Finnairiga. Ja erinevalt ämmast jäin mina oma reisiga väga rahule (mul oli Helsinkis küll pikem ooteaeg, kui temal, aga mina sain lennukis süüa. TASUTA SÖÖK, mõtelge! Ma pidin juba küsima, et kas tõesti on see võileib ja mahl ja tee tasuta! Vat mis juhtub, kui pidevalt odavlendudega lennata) 🙂
Tallinna jõudsime südaöösel. Ämm jõudis varem, aga kuna ta ööbis Ülemiste hotellis, siis läks tema juba hotelli ja minule tuli sõps järgi.
2.juuli, kolmapäev.
Esimese asjana helistasin vennale, et oma kallis punane auto kätte saada. Seiklesin ka pisut ühistranspordiga, ehk siis olin sunnitud omalegi selle kuulsa rohelise kaardi soetama. Siis korjasin ämma hotelli juurest peale ja läksime Teletorni suunas. Ilmad olid just sellest päevast ilusaks läinud, seega soovitasin tal sinna minna. Ise olin ma seal aasta varem Marcoga käinud, nii et rohkem ei kippunud. Veidi suveniiripoodides ikka käisin. Vahepeal sõitsin Muugale, et vaadata, kas vanama on kodus. Ei olnud. Siis käisime Kadriorus ja õhtul sain Irmaga kokku. F-Hoones. Kõik ju kiidavad seda kohta ja noh, täitsa vahva paik on. Toidud on head ja hinnad on mõistlikud, kuigi jube kaua tuli oodata ja lõpuks oli kogu staff maha jahtunud. Ma pole nii leiget kohvi kuskil saanud. Aga nende koorene lõhepasta oli täitsa maitsev (nii otsustasin igal võimalusel sama rooga proovida, et näha, kuidas siis on. Mul on alati toitudega nii, et tellin kana vmt, et kindel laks oleks, ja siis on teiste söögid ALATI palju paremad ja näevad isuäratavamad välja. Kalasõber ma eriti pole, aga nüüd otsustasin, et aitab, proovin kah). Ja juustukook, mmmmm. Noh, ma olen ju nirude kookide riigis pikalt olnud, nüüd sai head kraami 🙂
3.juuli neljapäev.
Ämmale ütlesin, et küsigu, kuidas hotellist kesklinna saab ja küsigu kaart ja mingu ja vaadaku vanalinna ise, mul pole aega. Ise pidin kell 10 kleidiproovi minema, siis väikese hilinemisega Boheemi, et Jannega kokku saada. Jannega oleme juba pikemat aega Facebooki teel suhelnud, et üksteist kirjutamismaailmas aidata ja motiveerida. Nüüd oli mul suur rõõm temaga isiklikult kohtuda ja noh, ei oska muud öelda, kui et järgmine kord jälle ja pikemalt! Ilus ja lahe inimene, kellega juttu jätkuks kauemaks. Samuti sain kingiks autogrammiga Janne raamatu „Sõber on pärl“. Ahjaa, Boheemi koorene lõhepasta oli siiani (ja etteruttavalt öeldes, terve tripi jooksul) üks parimaid- kuum ja parajalt soolane. Soovitan!!!!
Õhtuks sõitsime J-Jaani mu vanemate juurde. Käisime ka ämmaga pisut alevi peal kõndimas, jutustasime veidi, näitasin pilte, tõlkisin tema juttu emale ja vastupidi. Aga muidu oli täitsa OK. Ainult paar korda läksid keeled sassi 🙂
4.juuli, reede. Hiline hommik ja tagasi Tallinna, ämm hotelli ja kell 13 Üllega Komeedi kohvikus kokku saamisele. Ilus ja peen koht, hinnad ka vastavad. Koogivalik võttis silme eest kirjuks ja kiruma, et ei raatsinud midagi osta. Edasi käisime Loitsukelleris, kus ühtlasi kohtasime üht noormeest, kes on ise ka kunagi Hollandis elanud ja kelle õde Agnes endiselt siin elab. Ja mina muidugi tunnen Agnest. Milline väike maailm ikka!
Siis korra kiiruga poodidesse ja kiiruga Stockmani parklasse, kus sain oma pulmakutsed ja „kingitused“ kätte. Nimelt oli Kairi Tartust kenasti Laulupeole tulnud, seega ei pidanud ta kogu tehtut postiga saatma ja kui me teda Üllega nägime, jäi meil suu lahti- 3 lapse kõrvalt jaksab see tubli naine veel imeilusaid ja ülikvaliteetseid kutseid-kaarte-karpe-pulmanänni teha! Super!
Õhtu lõppedes maandusime kõik (mina-Ülle-mu parim sõps-tema vend-mu ämm) Hellas Hundis, kus pidi ka ülihea lõhepasta olema. Noh, halb see just ei olnud, aga midagi erilist ka mitte. Lisaks oli reede, jalgpall ja meie saime maha istuda ühte lauda, mis kella 20ni veel vaba oli. Pool tundi, ausalt, POOL TUNDI, ootasime oma sööki, pool tundi oli aega kiiruga söömiseks ja tuli jälle ära minna. Solarise kohvikus sai üks kook ja vist piparmündiga kakao võetud, kui õigesti mäletan. Igatahes minu „valge shokolaadiga mustika juustukook“ oli lihtsalt f-a-n-t-a-s-t-i-l-i-n-e ja oli täitsa vahva nii üks „naistekas“ teha.
5.juuli, laupäev.
Tantsu- ja laulupidu. Kell 11 siis tantsupeole, kohad olid suht ees, vist teine rida, ida tribüünil. Nii et päike oli selja taga ja tantsijaid nägi päris hästi. Mina nägin mitmeid J-Jaanist pärit inimesi, ämm aga filmis ja pildistas. Tahtis ta ju Eesti rahvariideid näha- aga palun, vaata, palju jaksad. Siis kõndisime linna, rongkäik oli alanud, lõpuks kõmpisime metodisti kiriku juurde, sest mu ühed sugulased pidid seal olema ja tahtsin neid näha. Peale pikka otsimist leidsime kõik üksteist üles ka. Vahepeal käisime ämmaga Hesburgeris ja hakkasime vaikselt laulukaare juurde liikuma. Teel ühines meiega mu parim sõps oma boyfriendiga ja kui me kord kohale jõudsime, siis olid juba kõik istekohad ära võetud ja pika otsimise peale leidsime väikese mururiba, kus siis maha istuda sai. Vahva oli see, et meist paar meetrit eemal olid Maarja ja Jacob, kes ka Hollandis elavad. Juhuslikult, väike maailm vol 2
Laulupidu ämmale erilist muljet ei avaldanud ja üsna ruttu hakkasime liikuma, sest oli ju vaja kuidagi kesklinna saada ja siis Ülemistele (mu auto oli ka seal). Peale pikka ootamist saime lõpuks ühele bussile, mis oli küll rahvast täis, aga ikka veel mõne peolise ära mahutas. Mina sain lausa treppidest edasi, kus siis rahvas üksteisest sisuliselt kinni hoidis. Ühel hetkel buss pidurdas hirmsasti, rahvas liikus füüsikaliste jõudude abil omas suunas ja keegi hõikas „noh, PUUDUTUSE AEG, eks ole!“. No see paar peatust oli minu arust jumala vahva, ämm muidugi kirtsutas nina, et buss haiseb. No taksode ooteaeg oli pool tundi, piraadikad küsisid sellist summat, et jube kohe, seega üks tasuta bussisõit ei tohiks nii suur probleem olla. Kesklinnast saime kenasti bussiga Ülemistele, ütlesin ämmale head aega, sest tema pidi juba järgmine päev ülivara tagasi lendama.
6.juuli, pühapäev.
Hommikul sõbrannaga paariks tunniks Männiku karjääri päevitama, siis pärast pikemale kleidiproovimisele. No tuttavaid oli veel kohal, stiilis „juttu jätkus kauemaks“. Ja õhtul veel Magistrali juurde ühte söögikohta, taas parima sõpsi ja ta kallimaga. Seekord ei võtnud lõhepastat, aga nüüd järsku ei mäletagi, mis see oli. Grillitud lõhe friikatega äkki?
7.juuli, esmaspäev
Hommikul käisin Rocca kaubanduskeskuses, pidin täditütrele natuke asju Mothercare´ist ostma, samuti ta uuele beebile kingitust. Ma polnud Roccas vist 2 aastat käinud, seega otsisin asjatult üht poodi, kus kunagine klassiõde töötab. Nüüd oli seal Sotka ja ma ei julenud küsida ka, äkki öeldakse, et poodi pole juba aastaid siin, kus ma enne olin? 🙂
Kell 13 sain siis Arigato kohvikus Jaanikaga kokku, temaga teen väikestviisi koostööd LTC asjus. Jaanikat polnud ma ka varem päriselus kohanud, ikka e-mailid ja Skype kõned. Ja jällegi sai lõunaks võetud lõhepasta, täitsa hea oli.
Et mu õhtune kohtumine järgmise inimesega jäi paraku ära, siis helistasin Ruthile ja küsisin, et kas võib talle külla tulla. Muidugi võis! Võtsin siis poest siidrit (mingi ploomi siider on, olete proovinud? Väärt kraam!) ja mango jäätist ja asusin teele. Et ma ööbisin nagunii Nõmmel, siis polnud pikk maa minna ja jala sai veel lihtsamini hakkama, sest jällegi tehtu Põllu tänaval mingit remonti. Kui ma 5 aastat tagasi külas käisin, tehti ka… imelik. Ühesõnaga sõime jäätist ja jõime siidrit ja sõime arbuusi-feta salatit ja võtsime päikest ja vahepeal hakkas sadama ja meie istusime ikka väljas, sest päike veel paistis. Ülilahe oli Ruthi jälle näha, järgmise korrani, raudpolt!!! Korra trehvasin ka Anneliga, kes laenas Amsterdami raamatut- tema pidi nädala hiljem mulle külla tulema. Lisaks sain ühe kosutava joogiretsepti- Balbiino jäätis (võimalusel) ja mingi vahuvein. Ise proovisin hiljem kodus Smirnoffi kokteiliga, samuti Baccardiga. Sobib ka!
Ja ujumas käisin ka, taas Männiku karjääris. Brrr, külm oli :). Bikiinid olid mul ka nii vanad, et…. No peab ikka teisi kuulama. Nimelt ütles Ruth juba varem, et Eesti suved on sellised, et 2 asja peab alati kaasa pakitud olema- bikiinid ja villased sokid. Üllatuseks läkski bikiine vaja, kes seda oleks uskunud?
Teisipäev, 8.juuli
Hommikul jälle kleidiproov, siis kella 13ks lõunale Andresega, kellega ka koostööd teen. Lõunatamise paigaks sai valitud kohvik Sesoon, jällegi tore koht soodsate hindadega. Edasi kimasin Kadriorgu, et teise Anneliga kokku saada. Tagasiteel avastasin, et Russalka juures tohib autot parkida vaid ühele poole, teine pool on vist bussidele ainult. Igatahes sain ma oma elu esimese parkimistrahvi- hoiatustrahv 20 euri! Ai, ma olin vihane. Sest koht sai valitud just sellepärast, et tasuta parkimine on. Aga vot sulle! Ja ma ei olnud ainus, kes seal valesti parkis. Kas teised siis ka ei tea, või ongi neil suva?
Õhtu lõppes Annika juures Muugal, kus sai grillitud kraami ja head Selverist ostetud kooki. Ma tean, ma kõlan nagu vana leierdatud plaat, aga te ei kujuta ette, mis tähendab elada kuskil, kus sa EI SAA OSTA HEAD KOOKI!!!!!!!!!
Kolmapäev, 9.juuli
Kell 10 alustasin sõitu Tartu poole, kell 13 olin täditütre juures. Alati eksin ma ära, seekord oli mul sõpsi laenatud GPS kaasas, sest Tartus pidi mingi Võidu sild remondis olema ja selles linnas oskan ma vaid teatud tänavaidpidi liikuda. Nägin beebi ära, ilus beebi oli, andsin kingid üle ja tundsin end pahasti, kui kuulsin, kuidas täditütre vanem poiss nurises, et talle midagi ei toodud. Nojah, kuidas sa 4-aastasele seletad, et tädil on näpud põhjas! Edasi Pandiverre, et äkki on sugulased kodus. Olid! Niitsid küll muru, aga olid natkeseks nõus minu pärast pausi tegema. Samuti tundsin end kui „dog whisperer“, sest neil on üks maailma kõige sõbralikum koer ja siis üks vähem sõbralikum, kes võõraid algul ei salli. Ja lõpuks oli koer minuga väga leppinud. Ja siis venna juurde, kogu pere oli tal valmiva maja juures, seega sain ülejäänud lähisugulased ka üle vaadatud. Ja siis tagasi vanemate juurde, kiiruga vaatasin veel, et ega ühed teised sugulased maal ole. Olid! Nii, et peale õhtusööki veel natukeseks sinna lobisema. Pikk päev, ma ütlen. Lõpuks olin nii väsinud, et kobisin magama ja ei jõudnud mingeid asju otsida, mida plaanisin (nt ID-kaardi lugeja jne).
10.juuli, neljapäev. Vend tõi mu hommikul linna, sest tal oli puhkus ja muudmoodi poleks ma autot tagasi saanud anda. Sain siis veel Sikupilli Hesburgeris sõpsiga kokku, pärast jälle kleidiproovi. Ja jälle olin ma tõsine koerainimene, sest nüüd olid samamoodi uksel üks urisev koer. Tund möödas ja koer oli mul juba süles mõnulemas. Kleit oli peaaegu valmis, aga siiski oli üksjagu näputööd teha. Nii sai kokku lepitud, et kleidiga on veel aega, pole mõtet kiirustada ja ööläbi õmmelda, küll ma oma kleidi ka saan ükskord.
Edasi Nõmme raamatukokku, et lennupiletid välja printida. Siis veel Kristiine keskusse, et Kalevi kommi kaasa osta ja hakkaski meeleheitlik päev läbi saama. Omal olid närvid püsti, nii et ma ei teinud muud asjalikku, kui lugesin ja pakkisin oma väheseid asju.
Ja järgmine päev, reedel kell 8.25 jälle lennukile. Helsinkis tuli pikalt oodata, kell 16.15 läks uus lend, aga mul oli hunnik raamatuid kaasas, nii et ei tundunudki see ootamine nii pikana.
Järgmine suvi jälle, eks?
