Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Pruudikimp- kas valida traditsiooniline või midagi erilist?
Räägiks siis lilledest ka. Väga lühidalt oma esimesest kogemusest. Minu esimene pruudikimp oli selline, mille sai käe külge siduda. Teate küll, nagu Ameerikas poisid toovad tüdrukutele enne balli. Ja see idee meeldis mulle nii siis, kui ka praegu. Ainus häda oli selles, et kuigi viisin floristile pildi oma soovist, tehti mulle lõpptulemuseks selline kimp, mis rohkem leinapärga meenutas. Lisaks oli see nii suur, et tuli kahe käega kinni hoida, randmel kandmisest ei oleks midagi välja tulnud. Ja viimaseks piisaks karikas oli asjaolu, et tellisin valgetest roosidest, aga sain kollastest. Kollased on mu lemmikud, aga siiski, oleks olnud kena vähemalt mind sellest teavitada. Aga noh, lõpp hea, kõik hea- enne tseremooniat sai kosmeetiku juures kimp kordi väiksemaks lõigatud ja tulemus oli täitsa ilus.
Nüüd siis „pruudikimp nr 2“ juurde. Selle teemaga on mul nii, et algul oli idee olemas, siis leidsin uusi mõtteid, lõpuks lausa kimbuideeni, mis polegi üldse lilledest tehtud. Ja lõpptulemuseks pean tunnistama, et olen alguses tagasi. Ega see sada korda ümbermõtlemine kah hea asi ole. Aga hakkan siis algusest.
Kuigi enamik lilled on ilusad, siis minu jaoks on pruudikimbu puhul vaid üks valik- roosid. Ja kuna pulmavärviks sai valitud punane, siis plaan A oli lihtne kimp punastest roosidest või siis vaid lausa üks ilmatu suur punane roos. Asi nimelt selles, et kuigi pruudikimbud on ilusad, on nad ikkagi kuidagi liiga… steriilsed. Enamasti palli kujuga, lillede varred on moondunud mingiks käepideme laadseks asjaks ning iga oksake ja leheke on viimse detailini paika pandud.
Mina mõtlesin, et ei hakka üldse lillepoodi oma kimbu pärast minemagi. Ostan supermarketist kimbu või kaks roose ära, kulu nii 5 eurot, natuke punast paela ümber ja olemas! Või siis tõepoolest lähen lillepoodi, ostan kõige suurema roosi ja ongi minu „lihtne ja elegantne“ pruudikimp olemas. Ja Hollandlase kuuekaunistus võib ju samamoodi olla üks väike roos, haaknõelaga kinnitatud?
Korra hakkasin aga kahtlema oma punaste rooside idees. Nimelt jäi kuskilt silma kimp, mis oli mitmevärviline. Hakkas ühst äärest kollaste roosidega pihta, ikka toon toonis ja lõppes tumeroosadega. Nagu roosidest vikerkaar! See mõte oli mul kaua hingel ja nüüdseks olen sellest mõttest loobunud. Raske südamega küll. Kui punane, siis ikka punane.
Siis avastasin ühe blogi, kus pakuti 32 alternatiivset ideed pruudikimbu jaoks. Oi, ma olin pahane, et seda nägin! Nüüd oli kogu mu eelnev roosidest kimbuidee kohe ajast ja arust ja koheselt tahtsin mina omale ka midagi „erilist“. Eriti meeldis mulle idee nr 32, kus kimp oli tehtud tassikookidest (võeh, ei meeldi mulle see emakeelne versioon sõnast „cupcake“). Ma küll eriline küpsetaja ei ole, aga paar korda olen muffineid küll teinud ja… ei taha end küll ülearu kiita, aga rahvas üldiselt sööb ja kiidab. Nii arenes sellest ideest välja mõte, et mul võiks lausa olla üks kena punutud korv, roosidega kaunistatud ja korvis võiks siis lillede asemel olla hunnik muffineid. Endale ja külalistele, näiteks peale tseremooniat kiireks ja magusaks vahepalaks.
Nägin end vaimusilmas valge kleit seljas ja ilus muffinikorv käes altari ette (piltlikult siis, kuna kirikus me ei abiellu) sammumas, kõik ohhetamas ja imestamas, kui originaalne ma ikka olla võin. Siis aga hakkasin pisut põhjalikumalt mõtlema. Vaja on ilusat ja piisavalt suurt korvi, et korralik hunnik muffineid sinna ära mahuks. Seda korvi tuleb kuidagi nii kaunistada, et see ka õhtuni ilus püsiks. Korv võib mul kleidi küljest niite välja rebida, kui ma ettevaatlik ei ole. Kas siis peo lõppedes heidan nagu vasaraheitja oma korvi vallaliste sõpside poole? Ja üldsegi, muffinite tegemine võtab ilmatu aja ja pulmapäeva hommik saab ilmselt kiire ning närviline nagunii olema. Seega päeva-paariga olin ma oma muffinikorvi idee jätnud sinnapaika ning tagasi oma roosikimbu juurde pöördunud. Aga kah, seegi kord oli pisut kahju oma „originaalsest“ ideest.
Nüüd olin taaskord otsustanud, et tasub ikka asjatundjate poole pöörduda ehk siis kimp ja Hollandlase kuuekaunistus floristi juurest tellida. Ämma jutu kohaselt peaks seda küll peigmees tegema, aga seda olulist asja ei jäta ma küll teiste korraldada. Küll proovis ämm mind veenda:
„Peigmees peab seda tegema, see on traditsioon“,
„No jumal küll, minge siis koos (no mis mõte sel traditsioonil siis enam on, kui koos minna?)“,
„Me võime siis sinuga koos minna (ei taha mina ämmaga küll oma lilli valima minna)“.
Kõigile nendele lausetele oli mul üks vastus: „Tänan, ei. Ma tean, mida ma tahan!“. Olen senimaani üksi kogu korraldamisega hakkama saanud, ehk saan ise ka lillede valikuga hakkama. Võin endale ka veidi pai teha- tellisin kõik vajaliku ja suhtlesin ainult hollandi keeles! Jaii!
Lisaks leidsin vahva idee pulmaauto jaoks. Kui muidu pakutakse pulmaautodele kaunistusi stiilis „suur, suurem ja kõige suurem“, siis meie Hollandlasega leiame need üsna tobedad olevat. Õnneks on olemas ka väiksemaid lillekaunistusi. Ja just sellist mulle vaja ongi! Originaalis küll ukse käepideme jaoks mõeldud, aga kuna meie pulmaautol on sellised käepidemed, mille ümber midagi siduda ei saa, siis lähevad kaunistused peeglite külge. Loodan, et kõik tellitu saab ikka selline, nagu vaja. Pildid ja juhised on floristile viidud, loodan seekord paremat lõpptulemust…
