Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Kleidist vol 2 ehk leia usaldusväärne õmbleja
Jätkan siis kleiditeemal. Olen juba mitu korda maininud, kuidas ma oma külalisi ja ämma hirmu all hoian jutuga „kleiti pole, see saab veidi enne pulmi õmmeldud“. Paljude arvates on tegu ikka nii riskantse julgustükiga, et nad ei oska muud teha, kui etteheitvald pead raputada ja omaette jumalat paluda. No kes sellist asja enne näinud on, et kleidi tegemine või valimine nii viimasele hetkele jäetakse?
Ka mu siinne sõbranna, kes mulle tunnistajaks tuleb, on juba kuid mures. Et kuidas ma ikka võtan sellise riski, et isegi sarnast kleiti ei P-R-O-O-V-I? Äkki minu unistustekleit ei sobigi mulle? Mitu korda on tal olnud mõte, et läheme koos kuhugi salongi ja proovime kleite. Iseenesest on see ju vahva idee, kindlasti saab palju nalja, eriti kui proovida midagi väga imeliku (a´la „Sex and the City“ ja „Friends“ tegelased). Aga mina pole eriline shoppaja, ma ei viitsi riideid isegi siis selga proovida, kui tõesti ka midagi osta tahan. Ja kui ma tean, et ühestki pruutkleitide salongist midagi osta või rentida ei kavatse, siis milleks enda ja teiste aega raisata? Loomulikult ei pea esimest kleiti kohe ära ostma, aga sealsetele töötajatele on ju iga sisseastuja võimalik klient ning kui ma juba ette tean, et nagunii minu kleit õmmeldakse mulle kuskil mujal valmis, siis milleks? Milleks?
Nii on igasugused poodides hängimised ja kleitide proovimised seegi kord olemata. Ja minul on kummaline kuulsus- pruut, kes ei viitsi kleite proovida ja omale sobivat otsida. Veel ei saa paljud hollandlased aru, kuidas ma üldse julgen kellelgi tuttaval kleiti õmmelda lasta. Kodus ja mitte salongis. Millegipärast on kodus õmblustööd tegevad õmblejad nende arvates väga kahtlased. Minul on selles valdkonnas tuttavaid õnneks üsna palju, olen ju ise suurema osa oma elust õmbluse- ja tekstiilialaseid loenguid külastanud ning õmbleja leidmisega mul probleeme ei ole. Valik on suur!
Nii saigi ühe hea õmblejaga kiiresti jutule saadud. On ta mulle varemgi kleite õmmelnud, mis siis see pruutkleitki enam ära pole. Esialgselt sai pakutud, et kindlasti nädal läheb kleidi tegemiseks aega, nii arvestasin siis oma tulevase suvepuhkuse kohe pisut pikemalt, et natuke ajavaru ka oleks. On ju inimestel muud kah teha, kui tööd, suvel veel eriti.
Pruutkleidi tegemise planeerimine hakkas pihta aga juba talvel. Saatsin paar pilti, mis mulle inspiratsiooniks olid ja kahepeale leidsime siis parima lahenduse. Nimelt ma ei viitsi kunagi erilist eeltööd teha ja mina oma lolli peaga arvasin, et pits on jube kallis. Midagi pitsist ma ikka tahtsin, näiteks varrukad, võibolla pisut väikeseid kaunistusi ka, aga see oli ka kõik. Sest üleni pitsist kleit on ju hirmkallis, eks? Selgus, et ei olnudki. Asjatundja käis ja vaatas poodides ja selgus, et just sel ajal oli pits poole hinnaga. Ja mina olin nii rõõmus, et saangi omale pitsist kleidi. Üleni pitsist!
Nüüd vaatasime juba neid kleidiideid, mis olidki üleni pitsist tehtud. Toonivalikul ei osanud ma ka eriti suurt kaasa rääkida, pakutud oli kas loodusvalge või lumivalge. Kindluse mõttes valisin lumivalge ja nii saigi pits ära ostetud, ilma et ma seda ise näinud oleks. Aga noh, koledat pitsi ju eriti vist ei olegi, pealegi julgesin ma oma tuttava maitset usaldada. See on kindlasti väga oluline asi- kui sa oma õmblejat usaldad, siis on kohe palju lihtsam ja saad jätta kõik olulise tema otsustada. Nii saigi kokku lepitud, et paari kuu jooksul tema vaatab poodides ringi, kus soodsamalt kangast ja muid lisavahendeid saab ja ostab ära. Ja oma suureks üllatuseks läks pitsi peale kõigest 30 eurot, samapalju veel alusriidele ja voodrile ja lukule ja muudele pisiasjadele, mida vaja veel võis minna.
Olen materjalidele kulunud rahasumma üle väga rahul. Kindlasti ei maksa arvata, et alati nii odavalt kõik vajalikud ostetud saab. Ikka oleneb, et kuidas parasjagu allahindlused on. Ja jällegi usalduse moment- kui ise mingi detailidesse süvenev perfektsionistifriik ei ole, kes kõike teadma peab, siis laske oma õmblejal rahus tegutseda.
„Mis siis saab, kui su kleit sulle ei sobi?“
Nii küsis kord minult mu ämm, kui kuulis, et ma ei käigi kleiti poodides proovimas.
„No kuidas ei sobi, kleit tehakse ju täpselt minule?“
„No ma ei tea, äkki lihtsalt ei sobi?“
Ma jätsin selgitamise sinnapaika- osade arvates millegipärast just sinule tehtud kleit lihtsalt ei sobi ja kõik! Kuigi ma tean, et pruutkleit on üks peamisi asju pulmade juures ja kui kleidil midagi viga on, siis on paljude pruutide arvates ka pulm suuremalt jaolt nässus.
Mina nii valiv ei ole. Pealegi, niipalju ma oma tekstiilialase haridusega ikka tean- ideaalis on kleit alati teistsugune, kui tegelikkuses. Pildil või ajakirjas nähtud kleit on alati ideaalne, aga tegelikkuses hakkavad mitmed faktorid oma sõna sekka ütlema. Näiteks materjal. Või figuur. Või tegumood, mida jälle dikteerib suuresti figuur ja materjal. Ma võin ju tahta välja näha nagu Kate Middleton oma pulmapäeval, aga ka parima tahtmise juures seda ei juhtu ning pigem näen ma välja nagu mõni suure tagumikuga kuulsusehakatis. Ja siis ei tasu oma õmbleja peale vihane olla, et kleit selline välja ei tulnud, nagu pildi peal. Ja üldsegi, tegu on kõigest kleidiga.
