Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Pulmatraditsioonid, kas ajast ja arust?
Kõndisime ämmaga Laulupeo rongkäigu ajal mööda ühest pruudisalongist ja vaateaknal oli just selline kleit, nagu minagi omale tahtsin.
„Näe, minu kleit!“
„See? Aga see on ju valge!“, ei suutnud ämm ära imestada.
No muidugi valge, milline siis veel. „Aga sa ju ütlesid, et sina ei kanna valget kleiti!“
Pidin siiski ämmale meelde tuletama, et jutt käis just neist suurtest ja puhvis vahukoorekooki meenutavatest kleitidest. Et selliseid kleite ma kindlasti ei kanna. Aga ju talle jäi meelde siis vaid kogu jutust sõna „valge“.
„Vaata, et siis Hollandlane su kleiti ei näe! See on traditsioon. Peigmees ei tohi pruutkleiti enne pulmi näha“, jätkas ämm.
„Enne pulmi ei tohiks koos ka elada,“ oskasin vaid vastu nähvata. Nimelt olime Hollandlasega juba ammu rääkinud, kuidas igasugused pulmadega seotud traditsioonid pole meie jaoks (ja üleüldse on ta tõsine traditsioonide vihkaja). Eriti naljakas on neid televiisorist vaadata, kus ammu aastaid koos elavad paarid, kellel ühised lapsedki on, hakkavad oma pulmapäeva hommikul paaniliselt „ei tohi ööd koos veeta, peig ei tohi kleiti näha“ kombeid taga ajama. Mis te nüüd enam näitlete, nagu oleks ilmatud süütukesed abiellumas?
Nii vastasingi ämmale, et meie ei kavatse selliseid traditsioone küll järgida, meie teeme nii, nagu endale tundub. Aga ämm ei andnud alla. Ta kinnitas, et raudne komme on, et kõik meessoost pereliikmed (st pruudi isa ja vennad, peigmehe isa ning peigmees ise) ei tohi kleiti enne selgasaamist näha. Küll aga tohivad seda ülitähtsat riietuseset näha pruudi ema ning tulevane ämm. Mina vaid muigasin ja kehitasin õlgu.
„No peigmees ei tohi tõesõna kleiti enne näha, see toob halba õnne. Sa too kleit üldse minu juurde, siis ta ei näe seda kapis. Ja kassid võivad kogemata kleidi puruks kratsida. Kõige parem on, kui sa pulmapäeva hommikul üldse minu juures end valmis sead ja siis, kui Hollandlane sulle järgi tuleb, siis näeb ta sind esimest korda pruutkleidis!“
Tänan väga, aga… Ei, ei, ei. Kindlasti mõtles ta vaid parimat, aga mul pole vähimatki tahtmist oma pulmapäeva hommikul ämma juurde minna ja tema kodus end valmis seada. Ma tahan seda omas kodus teha, oma sõbrannade juuresolekul ja abiga ning isegi kui Hollandlane peaks kogemata kapis, katte sees olevat kleiti nägema, on mul sellest täiesti ükskõik.
Kord oli ka mu oma ema maininud, et ise ei tohi kleidi juures mingit muutust teha. Kasvõi vales kohas tilpnevat niidijuppi ära lõigata. No sellega pole mul probleeemi, kleit tuleb korraliku tegija tehtud ja midagi äralõikamist väärivat seal kindlasti ei ole.
Et mitte üleliia ebaviisakana tunduda, küsisin siis muuhulgas, et milliseid traditsioone veel pulmadega seoses tehakse. Ja koheselt lisasin juurde: „Mitte et me neid täitma hakkame!“. Lihtsalt huvi pärast või nii. Ise kavatsen Inglismaalt tuntud „midagi vana, midagi uut, midagi laenatud, midagi sinist“ kasutada. See on palju lahedam ja mängulisem, saab mõelda, mida kelleltki selleks tähtsaks päevaks laenata saan või mis võiks olla sinine. Eriti, kui pulmavärv on punane.
Ämm mõtles veidi ja ühe traditsioonina tõi ta välja pulmatordi säilitamise. Et kui tort on mitmekihiline, siis kõige ülemine kiht hoitakse alles, säilitatakse sügavkülmas ja süüakse siis oma esimesel pulma-aastapäeval ära. Jällegi sain lisada, et meile pulmakook on tõepoolest kook, õunakook siis ja kuna mitut kihti ei tule, siis pole ka seda, mida sügavkülma panna. Pealegi ei usu ma, et meil seda kooki eriti üldse järgi jääb. Omamoodi huvitav komme muidugi on.
Nädalal hiljem rääkis mulle ämm veel, kuidas ikka Hollandlane peab mulle pruudikimbu tooma. Et see on ka väga oluline traditsioon. Võibolla teised peigmehed saavad tõesti pruudikimbu tellimisega hakkama, aga minule on Hollandlane kahe koosoldud aasta jooksul toonud lilli vaid kahel korral. Seega ei julgeks ma teda üldse selle tähtsa tegevuse puhul usaldada. Pealegi, tema ju ei tea, mida ma tahan. Nii et lilled (ja kõik muu) on ikka minu organiseerida ja tellida. Traditsioon või mitte.
