Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Kuidas ma oma pulma fotograafi leidsin
Mina olen suur piltide fänn. Filme meeldib ka vaadata, aga kodukootud videod jätavad mu üldiselt külmaks. Ja kuigi ma armastan end igal võimalusel piltidelt ja filmiklippidelt vaadata, siis videote puhul härib mind see, et mu hääl kõlab nii imelikult. Noh, minu arvates siis vähemalt. Seega ei tulnud üldse mõttessegi, et meie pulmas ka keegi filmiks. Kes seda pulmavideot ikka vaadata pärast viitsib (no armastusfilmides jah vaadatakse, eriti siis, kui kallis abikaasa ruttu peale pulmi ära sureb või nii, et elu ilusaimat päeva meenutada. Ma aga tahaks, et peale pulmi ikka ka ilus elu oleks). Anna mulle aga pildialbum kätte ja ma olen sillas!
Oma esimesest pulmast mäletan seda toredat asja, et fotograaf kohapeal oli Õnnepalee poolt kohe tasuta kaasas. Algul mõtlesin küll, et võiks ikka uhked pildid kuskil salongis teha jne, aga lõpuks polnud ikkagi raha ja tasuta pildid tseremooniast olid kui jumala õnnistus. Küll oleks tore, kui Hollandis kah seda pakutaks, selle üüratu summa sees võiks ju väike pildiseeria ka olla. Aga loomulikult ei ole. Ja nii tuleb ise midagi välja mõelda.
Üks oli kindel- kallist ja professionaalset fotograafi me endale lubada ei saa. Nii püüdsime välja mõelda, kes tutvusringkonnast häid pilte teha oskab. Elu on näidanud, et need, kes end ka küsimata pakuvad, ei ole üldsegi nii head tegijad, kui end olema arvavad. Ikka on vaja ise küsida ja pakkuda, siis ehk leiab kellegi.
Esimesena pakkus Hollandlane, et tema vend võiks pilte teha. Mina pakkusin, et mu parim sõbranna. Sõbranna oli koheselt ideed kuuldes mures, et ei tea, kas on ikka niivõrd hea tegija, et pulmapilte teha, aga vajadusel oli nõus ikka. Hollandlase vend läks samamoodi ähmi täis ja küsis üldse oma emalt, et miks tema ei või pilte teha. Misasja? Ämm pulmas pilte tegemas? No ei, seda juba ei juhtu. Nimelt selgus, et ämm on kunagi oma venna pulmas küll pilte teinud. Isegi kui ta on tõepoolest hea fotograaf, siis peigmehe ema ei tee mitte mingil juhul pulmas pilte. Parem siis juba keegi külalistest, kuigi ega mulle lõpuks see idee ka niiväga ei meeldinud. Tahaks ju ikka, et kõik külalised end pulmas hästi tunnevad. Pealegi sebis Hollandlase vend end hoopis tunnistajaks, nii et see idee jäi üldse tahaplaanile.
Keda siis võtta? Üks siinne sõbranna, kel kunstiannet ja silma, oli samuti võimalik kandidaat. Tema aga ei osanud algul oma suviseid plaane öelda ning hiljem oli ta kogemata kombel just meie pulmapäevaks uue reisi plaaninud ja piletidki ära ostnud. Ka minu uutest siinsetest tuttavatest ei olnud kedagi, keda kindlalt selleks tähtsaks tööks valida. Küll on üks sel ajal tööl, küll pole teisel fotoaparaadile sobivat välku jne jne.
Nädal tagasi sain ühe sõbrannaga kokku, et õhtul ilusat ilma ja siidrit nautida. Tema pakkus välja, et postitab teate ühes Facebooki lehel, kus tasuta/odavaid asju ja ka teenuseid pakutakse. Ja vastuseid hakkas kohe ridamisi tulema. Personaalse sõnumi saatsid kaks huvitatut ning üks neist püüdis kohe pilku. Nimelt pakkus üks tüdruk, et tema teeks 25 euro eest küll pilte ja seda raha ei küsi ta mitte endale, vaid ühe heategevusprojekti jaoks. Ma polnud veel ta varasemaid pilte näinud, aga minule oli ta oma idee juba maha müüdud!
Facebookis suheldes sain teada, et Renilde on hobifotograaf, kes on võtnud fotograafia-alaseid kursuseid ning omab korralikku varustust. Tema peamiseks hobiks on reisipiltide ja portreede tegemine ning oma leivanumbriks nimetab ta „salaja piltide tegemist, kus pildistatavad ei poseeri“. Spontaansed pildid on küll kenad, aga siiski on mul ka ilupilte vaja. Pealegi, kui minust ootamatult pilte tehakse, kipub mul topeltlõug olema (jah, dieet ei ole edenenud nii hästi, kui plaanis oli). Õnneks oli Renilde kõige sellega nõus, et saab nii poseeritud ilupilte kui ka juhuslikke võtteid ning söömise ajal erilist pildistamist ei toimu. Süües ei jää meist keegi eriti elegantselt pildile, nii saab ka fotograaf samal ajal toitu ja seltskonda nautida.
Näidispilte ootasin küll paar päeva, aga lõpuks need ka tulid. Kahjuks oli ka Renilde tutvusringkonnast üks sõbranna lastega just sel õnnetult allatulistatud lennukis. Minul oli aega oodata ja lõpuks saadetud portreed Aafrika lastest tundusid küll täitsa head, et võiksin nii, fotograafi ise veel silmast silma kohtamata ning proovipilte tegemata „palgata“. Ja idee, et ta ei küsi tasu endale, vaid Alzheimeri heategevusfondi. Nimelt on tal septemberis plaanis koos õega üle 400 kilomeetri mööda Hollandit rattaga sõita ja fondi jaoks raha koguda, sest nende emal on Alzheimer. Ja mulle meeldib mõte, et mu pulmadel on ka pisuke lisatähendus. Nüüd pöidlad pihku, et mul vähemalt fotograafiga seoses mingeid ebameeldivaid üllatusi ei tuleks. Kõik muud asjad on ikka rohkem või vähem viltu läinud, kui plaanisin.
