Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Pulmadeks saledaks ehk 1800 minuti väljakutse
Mulle meeldivad igasugused „väljakutsed“, eriti sellised, mis kaalukaotusele kaasa aitavad. Omaette dieeditada ja nokitseda on ju palju igavam, ikka lahedam, kui väike võistlusmoment juures või lihtsalt miski, mis regulaarselt trenni tegema sunnib. Sest ilmselgelt on kaalukaotamine väga polulaarne, kõik „elavad“ kaasa. Kuigi jah, vahepeal tundus, et Facebookis inimesi huvitaski peamiselt kaks asja: millal mul pulmad on ja kui palju kaalust alla võtnud olen. Aga see selleks.
Leidsin jälle oma igapäevaselt loetavate blogide hulgast uue väljakutse. Nimelt algatati teisel pool maakera ilublogijate seas uus liigutamise väljakutse: kahe kuu jooksul 1800 minutit. Algas väljakutse 1.aprillil ja läbi sai 31.mail. Igale osalejale saadeti tabel, mida tuli täita ja viimasel päeval tuli see siis kenasti täidetuna ära saata. Auhind loositi vist ka välja, aga et mina pole midagi rohkemat kuulnud, siis ilmselgelt mina midagi ei võitnud.
Esialgu tundus idee iga päev vähemalt 30 minutit trenni teha üsna utoopiline. Vähemalt küll minusuguse laisa luuseri jaoks. Aga õnneks oli reeglites lubatud ka minuteid kokku liita mitme päeva peale, seega hakkas mulle minutite kogumine palju paremini meeldima. Nimelt meeldib mulle pikki jalutuskäike õhtul peale söömist teha ja ühe korraliku pooleteisetunnise kõnniga saab ju lausa kolme päeva kohustuslikud minutid ära kasutatud. Ja nii hakkaski olema. Enamjaolt moodustasidki minu minutite kogumisest pikad jalutuskäigud. Lisaks veel kord nädalas ajalehtede vedamine, selle peale läheb mul tihti lausa 2,5 tundi. Ja hopp! Minutid kogunesid erilise kiirusega.
Miks mulle selline päievikulaadne liikumise jälgimine meeldis? Sest see aitas kenasti silma peal hoida minu igapäevasel lihtsamal treeningul, mida ma muidu arvesse ei võtnud. Näiteks kui mõni päev oli väga vihmane ja kuidagi ei olnud tahtmist tunnikeseks õue ligunema minna, siis aitas ka poeskäik. Poes ju ikka vaja käia. Ka kõige lähimasse poodi väntamine võtab kokku oma 10 minutit ikka, nii sai ka kõige kesisema ilmaga omal minutit kirja. Vähe seda oli, aga parem ikka, kui täitsa nullis olla.
Kui ma oma tabelit nüüd uuesti vaatan, siis selgub, et algul edenes asi väga kenasti. Pea iga päev sai tunnikese kõndimas käidud või rattaga sõidetud, lisaks veel mitu päeva, kus tunde kuskil ostutänaval kõnnitud sai. Või näiteks pool päeva IKEAS veedetud. Minutit tulid tabelisse mühinal ja juba 25ndal päeval sain oma 1800 minutit tehtud. Lõpupoole kippus küll asi rohkem nii olema, et üks päev sai 10-20 minutit rattaga sõidetud ja järgmine päev siis 90 minutit kõndi tehtud. Minutid kogunesid tabelisse jõudsalt, aga näha oli, et tegin seda suuremalt osalt ikka selleks, et oleks mida tabelisse kirjutada. Ja pikkadele jalutuskäikudele eelnes tihti suurem kogus jäätise söömist…
Kuigi idee ja plaan oli iga päev end kasvõi natukenegi liigutada, siis ometi tuli tabelisse ka kuus nullpäeva. Neist kaks olid kohe sellised, kus ma isegi päeva jooksul voodist välja ei tulnud. Oleks võinud küll pidźaama väel näiteks kõhulihaseidki teha, aga ei olnud tuju ega jaksu. Ühel korral tegi pahkluu kangesti valu ja otsustasin jalale pisut puhkust anda. Üks nullpäevast oli veel emadepäev, mis ka erilist lisakoormust juurde ei andnud (kui just autost välja ja vanaemale ning ämmale külla kõndimine selle alla ei lähe). Ja viimane nullpäev oli selline, mille veetsin täismahus kas autos istudes/magades või laevas, ka istudes/magades.
Nüüd peaks vist omale ise uue 1800 minuti väljakutse tegema. Sest niipea, kui kuupäev kukkus ja enam tabelit täitma ei pidanud, on kohe ka pikkade rattasõitude ja kõndide osakaal vähenenud. Kahe kuuga 4246 minutit erinevate treeningutega saavutada pole ka muidugi paha tulemus. Kaalu ma just oluliselt selle ajaga ei kaotanud, aga vähemalt ei võtnud juurde kah J. Ja noh, iseenesest on ju täitsa võimalik end iga päev kasvõi pool tunnikest treenima saada. Vihmase ilmaga eriti õue ei kisu, aga eks toas annab ka ühtteist teha. Igatahes idee on täiesti kordamist väärt. Ehk saab järgmisel korral sellise väljakutse ka omale tõsiseks harjumuseks kujundatud, mitte vaid minutite kogumiseks. Öeldakse küll, et kui teed midagi 21 päeva järjest, saab sellest harjumus. Minul paraku selle 21 päeva sees olid ka kaks nullpäeva, äkki need rikkusidki minu suurepärase, võimaliku harjumuse kujunemise?
