Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Kas on olemas lahedat tüdrukute õhtut?
Kui oma eelmises postituses kirjutasin neist 31. punktist, mida pulmi planeerides arvestama peaks, siis ise lisaks ma sinna veel punkti nr 32. Ja selleks oleks- tüdrukute õhtu. Ehk siis: „kui soovid, et tüdrukute õhtu oleks lahedalt korraldatud, siis räägi oma soovidest ja asjadest, mida kindlasti jälestad. Ja parima tulemuse saavutamiseks löö ise kampa!“.
Tüdrukute õhtuga on mul väga vastakat tunded. Lood, mida kuulen teiste käest või mida televiisorist näha on, jätavad mulje, et pruudi sõbrannad on kõik väga vaimuvaesed tegelased. Enamike arvates on vaid suures koguses joomine ja piinlike riiete kandmine parim, mida korraldada annab. Kas tõesti?
Minu esimese pulma puhul õiget tüdrukute õhtut ei olnud. Põhjuseks see, et keegi lihtsalt ei teadnud pulmadest. Pisut hilinenud peo siiski sain. Niipea, kui parim sõbranna kuulis, et abiellunud olen, oli ta kohe nõus korraldama koosviibimise teiste parimate sõpsidega. Oli tore seltskond, olid kingitused, olid söögid, oli saun. Kõik, mida sel hetkel tahta soovisin. Ja hea oli näha, et mind nii suurepäraselt tuntakse ja soove teatakse. Ei mingeid tobedaid üllatusi.
Mu üks siinne hollandlannast sõbranna abiellus aasta tagasi. Ja kuigi tema pulm oli suuresti selline, millest veel kaua rääkida on, siis tüdrukute õhtu teemaks võtmine teeb temagi mõtlikuks. Ta on mulle isegi tunnistanud, et oli täiesti pettunud selles, mis ta sõbrad temale korraldasid. Nimelt olevat tema õhtu sisaldanud „high tea“ istumist (kuigi ta ei salli üldse magusaid küpsetisi) ja keraamika kursust (kuigi ta on üsna loominguline tüdruk, siis keraamika pole tema teema). Kuigi lõpuks olevat kogu seltskond ikka kuhugi klubisse pidutsema läinud, siis eelnev oli piisavalt pettumust valmistav. Küll lubas sõbranna ise mulle toreda tüdrukute õhtu korraldada. Ja minu nõudmisteks on vaid, et see oleks lahe, stiilne ja „jumala eest ei mingeid seltskonnamänge!“. Seltskonnamängud on nimelt üks tegevus, mida ma kohe väga vihkan. Südamest vihkan.
Ühel teisel sõbrannal on muidugi palju parem lugu rääkida ja ma olen kohe täitsa kade. Nimelt tema sõbrannad oskasid korraliku üllatuse teha ning sõps oli väga rahul õhtu tulemusega. Esmalt mindi kogu seltskonnaga keeglit mängima (keegel on lihtsalt LAHE!), seejärel sõideti linnast välja ühte mägimajakesse (mägimajakesed on lahedad!), kus siis kohale tellitud baarmen kokteilide tegemist õpetas ning õhtu jätkus suure pidutsemise ning koktelide joomisega (kokteilid on lahedad!). Lihtne ja fun! Ei mingit linnas ringi kakerdamist, võõraste inimeste tüütamist ja tobedate riiete kandmist. Sama sõbranna soovitas isegi, et kui ägedat pidu tahan, siis pean ise samamoodi kampa lööma ja oma soovidest teada andma. Üllatusmoment jääb küll ära, aga vähemalt saan peo, mida ise naudin.
Ma isegi olen pisut kellegi kummalisest tüdrukuteõhtust osa saanud. Tahtmatult, muidugi. Nimelt eelmisel suvel, kui ma pargis päikest võtsin (jah, siin Hollandis pole see üldsegi imelik), astusid minu juurde kaks tüdrukut. Mõlemad kandsid tobedaid riided, värvilisi parukaid ja üks neist küsis, kas ma ei tahaks talle kunstripsmeid kleepida. Et temal on homme pulmad. Noh, ma siis kleepisin, esimest korda elus. Ja teine tüdruk siis filmis. Ju kellegi jaoks on tore hiljem videot vaadata ja meenutada, et „mäletad, kuidas me su tüdrukute õhtul pargis käisime ja üks inglise keelt rääkiv bikiinides tüdruk sulle kunstripsmeid kleepis!“
Nüüd on mul vaid soov, et jumala pärast keegi mulle mingit üllatuspidu ei korraldaks. Ja ilmselt nii ka läheb. Sest mu pulma tulevad naiskülalised praktiliselt ei tunnegi üksteist ja see annab hea võimaluse MITTE pidu koos korraldada. Lisaks veel asjaolu, et enamik elab erinevates riikides ja pulma tuleku ajad on erinevad. Parem ei mingit tüdrukute õhtut, kui hiljem meenutada „oeh, minu tüdrukute õhtu oli täis lollakaid seltskonnamänge ja roosa looriga linnas ringi tuterdamist!“. Kuigi jah, meesstrippar oleks küll lahe…
