Avaldatud Õhtulehe Pulmablogis
Millised on minu unistuste pulmad?
Mu lapsepõlvekodus on üks kingakarp, mis on täis lahtiseid pilte. Kui enamik pilte on aegade jooksul ikka kenasti albumitesse paigutatud, siis on ometi suur hulk neid, mis lihtsalt seal karbis ootavad. Minu jaoks oli lapsena aga see karp palju huvitavam, kui fotoalbumid. Sest ma teadsin- seal on terve hunnik pulmapilte. Ja neid kippusin ma liigagi tihti vaatama. Teadsin peast, milline kleit ja loor oli millisel sugulasel või millised lilled olid pruudikimbus.
Vanemate pulmapildid olid kenasti kõik albumis, aga teiste sugulaste omad olid siis lihtsalt lahtiselt seal karbis. Üsna ruttu sorteerisin juba fotod teemade järgi ära, nii jõudsin kiiremini oma „lemmikuid“ vaatama. Juba varakult kujunes mul arusaam, milliseid pulmi ma kunagi endale tahan. Ikka nende piltide pealt inspiratsiooni leides. Ühe sugulase pulmapildid olid aga minu jaoks ideaalse abielu näidiseks- pruut ja peigmees nägid nii ilusad välja, imetlesin aastaid kunstlilledega kaunistatud lihtsat kleiti ning vahva üllatusena astritest tehtud pruudikimpu. Suur oli minu üllatus ja nördimus, et see abielu ei olnudki nii õnnelik, kui ilusad pulmapildid ennustasid.
Ise sain esimest korda pulmas käia alles siis, kui olin 11. Mu klassiõde käis pidevalt pulmas, aasta jooksul sai ta koolist korduvalt puududa põhjusel „mu sugulasel on pulmad“. Mina kirusin vaikselt enda suguvõsa, et keegi abiellumise eas enam ei olnud. Noh, vähemalt on mul see esimene pulm, kus käisin ka kenasti meeles. Ja ikka selline „pika lauaga“ pulm, kus ei puudunud ei tüütult jutukas pulmaisa, loterii, mängud, tantsud ja lõputu söömine. Kuna üks täditütar lilleneiuna oli lillede koorma all nõrkemas, sain mina end teiseks lilleneiuks sebitud. Nii olen ma lausa noorpaariga ametlike fotode peal J. Küll ma olin uhke!
Mu emal ja isal oli suur ja rahvarohke, tüüpiline 70ndatate stiilis pulm. Pea kõik sugulased ja sõbrad olid kohal, pidu kestis mitu päeva. Sel ajal polnud mingeid suguvõsa kokkutulekuid vaja teha, pulmi (ja matuseid) jagus, nii sai pidevalt isegi kaugemate sugulastega kokku saadud. Lapsena tundus selline pidu igati vägev olema, alles hiljem hakkasin aru saama, mis selline pidu kõik maksma läheks. Uhke pidu küll pika lauaga, aga mitte eriti praktiline. Sest ühelt hetkel tuli otsustada- kui üldse pulmi pidada, siis kust see raha võetakse?
Vahepeal, kui ühe ajateenijaga käisin, oli mul kujutlustes lausa selline lihtne ja militaarstiilis pulm. Esimest korda kujutasin end isegi ette lühikeses kleidis ning unistuste tseremoonia toimus lausa õues. Jah, ma olin selline loll, kes enamasti suhtes olles hakkas juba peas ette kujutama, milline võiks minu pulmapidu selle mehega olla ja vaikselt harjutasin isegi oma „uut“ allkirja. No mis teha, mõned on lootusetud romantikud ja naiivikud pikka-pikka aega.
Minu enda esimene pulm polnud ka kindlasti mitte unistuste pulm, aga see oli antud olukorras parim, mis võimalik. Kõik vajalik oli olemas, isegi õmbleja juures tehtud kleit ja korralikud sõrmused, ülilühike istumine oma kahe külalisega pubis ning eelarvele kohaselt romantiline pakett Haapsalus hotel Laine. Midagi justkui puudu ei jäänud, ühtlasi andis lisaväärtuse salaja korraldatud pulmad (hiljem sain teada, et ma polegi oma perekonnas ainus, kes salaja abiellus). Olusid arvestades oli täitsa normaalne tulemus. Vähemalt sain teadmise, et ka kasinate rahaliste varudega saab nii mõndagi korraldatud.
Korraks on Hollandlasega jutuks tulnud ka romantiline põgenemine ning kuskil troopilisel saarel liivasel rannal palmi all abiellumine. Jääks ära igasugune mure, et keda siis ikkagi kutsuda- nagunii keegi nii kaugele ei tuleks. Välja arvatud mu parim sõbranna, temalt saime me koheselt asukoha suhtes õnnistuse- kus iganes pulm ka toimub, tema tuleb kohale. Kasvõi Hawaile või Madagaskarile! Ilusad bikiinid lahendaks pulmariietuse probleemi, paljajalu liiva sees olles hoiaks kokku uute kingade ostmise pealt. Paraku on aga selliste sihtkohtade lennupiletid ikkagi nii kallid, et sinna läheks kogu meie hetkel planeeritav eelarve. Ja kuna juhtumisi elan ma just sellises riigis, kus bürokraatia lokkab ning igasugune paberimajandus võtab meeletu aja- ning närvidekulu, siis kaasneks muus riigis abiellumisele pikk rodu dokumentidega sehkendamist. Ja seda me ei taha.
Aga filmilik Las Vegase pulm? Kindlasti korra või paar olen isegi mõelnud sellise variandi peale, aga mitte rohkem. Seega raudselt pole tegu „minuliku“ asjaga. Esiteks jälle see välismaal abiellumine ning dokumentidega jamamise saaga. Pealegi, Las Vegases ma ise käinud pole, seega ei tea, kas asjad ongi nii kitshilikud, nagu filmides näidatakse. Roosas ülikonnas vale-Elvis mind ja mu tulevast abikaasat paari panemas? Ei, tänan. Kindlasti mitte!
Nii olemegi jõudnud endi jaoks kuldse kesktee juurde- lihtne pulm suvel lähemate pereliikmete ja parimate sõpradega. Hollandlase poolt rohkem pereliikmeid (ja jumal tänatud, et tal eriti palju sugulasi pole), minu poolt rohkem sõpru. Pearõhk on toredal koosviibimisel ning seltskonnal, mitte pikas lauas õgimisel ja pildituks joomisel. Ei mingit roosat limusiini ega riisiterade loopimist, väravate tegemist ega nuku mähkimist. Minu peas on see täitsa hea plaan. Eks siis ole näha, mis sellest kõigest ka välja tuleb.
