Neil Gaiman arvab, et kui inimesed kirjutavad ainult siis kui neid tabab inspiratsioon, võivad nad olla toredad luuletajad, aga proosa puhul tuleb teatud sõnade arv päevas ära kirjutada.
Pean tunnistama, et Gaimanil on õigus. Kui väga ma ka seda ei vihkaks, siis ka sellel, unistusetööl, on omad miinused. Ehk siis vahel (või päris tihti) tuleb kirjutada ka siis, kui tuju ei ole, inspiratsioon puudub ja parim põhjus mittekirjutamiseks on “mul ei ole vaimu peal”.
Sa pead kirjutama isegi siis, kui sul ei ole inspiratsiooni. Ja sa pead kirjutama asjadest, mis sind ei inspireeri. Ja naljakas on, et kuus kuud hiljem või aasta hiljem sa vaatad tagasi oma kirjutatule ning isegi ei mäleta, milline osa on kirjutatud ilma inspiratsioonita ja millised osad on kirjutatud just sellepärast, et sa PIDID kirjutama edasi.
Kirjutamisprotsess on imeline… Peamiselt sellepärast, et tegu on ühe sõna järel teise kirjutamise protsessiga.
*******************************************
Minu jaoks on alati olnud vajalik end veenda, et esimene mustand ei ole üldse oluline.
Üheks võimaluseks oma kirjutamisblokist lahti saada on end veenda- esimene mustand pole oluline, see on kõigest mustand. Mitte keegi ei näe hiljem sinu mustandit. Keegi ei hooli sinu esimesest mustandist. ja kuigi tegu on ühe suure agoonia põhjustajaga, siis tõepoolest, mida iganes sa teed, saab hiljem ju parandada/muuta…
Seega alusta, saa sõnad enda seest ja peast välja. Saa lugu kokku just sellisena, nagu võimalik, seejärel asu parandusi tegema.
********************************************
Kui inimesed tulevad minu juurde ja ütlevad “Ma tahan olla kirjanik, mis ma tegema peaks?”. Mina vastan: “Sa pead kirjutama.” Ja vahel nad ütlevad, et “Ma juba kirjutan, mida muud ma peaks tegema?”. Ja mina vastan “Sa pead lõpetama oma kirjutatu”. Sest see on koht, kus sa õpid- sa õpid asjade lõpetamisel.
Kas nõustud? Kas sinul on ka olnud olukordi, kus oled pidanud kirjutama inspiratsiooni puudumise kiuste? Või suudad efektiivselt kirjutada vaid siis, kui “vaim peal” on?
