Tulin Brüsselist (sellest pean ka veel kirjutama) ja kurgus veidi kipitas. No sai väljas ilusa kevadega teed joodud ja isegi tundsin, et vist veidi vara. Aga soe oli ja kus ma siis oma paksu jopega kooserdan, kui kõik õues ilma nautisid. Kerge köha tuli ka. Kolmapäeval, 15.märts oli hääl üsna ära (pole seda 5 aastat juhtunud) ja tööl ütlesin, et mina kõnesid võtta ei saa, ma teen kirju (jah, UK inimesed saadavad ka kirju oma kaebustega, et sellisel kaustikust REBITUD lehele kirjutatakse, et “shokolaad paha, tahan uut” ja sina pead siis vellest välja lugema, mis on toote info ja kirjakirjutaja aadress). Neljapäeval oli hääl nii hull, et mitte piuksu ka ei tulnud ja poolest päevast läksin koju, nõrk oli olla.
Reede, Püha Patricku päev ja mina magasin kodus. Häält ei olnud, kerge palavik ja kurk hirmus valus. Googeldasin, et mida sümptom “üks kurgumandel valus” tähendab ja head see ei tõotanud. Lasin siis kallil majakaaslasel valvearstile helistada, sealt helistati tagasi ja arvati, et parem on kui ma end ikka näitama lähen. Võtsin siis takso ja läksin kuhugi, kus kunagi käinud ei ole. Ootamise ajal pidin veel ära ka minestama, paha hakkas: viskasin end siis istmetele pikali ja läks üle 🙂
Öeldi, et äge kurgupõletik, kirjutati 4x päevas penitsilliini ja olemas. Uhke pidupäev!
Laupäeval oli majakaaslase äramineku dinner, mulle tehti siis suppi selleks puhuks, sest mu neelamine oli ika väga kehva, tablettide võtmine oli paras katsumus.
Pühapäeval loobusin isegi supi söömisest ja piima joomisest, kuidagimoodi sain oma tabletid ära võetud ja pool klaasi mahla ka joodud. Suure surmaga, ausõna.
Esmaspäeval läksin perearstile, sealõde ütles, et selline ravi ongi ja kannatagu ma ära. Mina, et halloo, ma ei saa isegi tilkagi vett juua, kuidas ma oma ravimeid siis võtan, idikas? Tema, et “no siis mine haiglasse”. Duuh… kutsus perearsti ka, et kindel olla, see ütles, et “on jah quisy (eestikeelset nime ei tea, kes googeldab, see teab) ja pereõde oli, et ohh, ma pole seda kunagi näinud. Sain siis saatekirja haiglasse, soovituse ka asju pakkida juhuks, kui ööseks peab jääma. Seal läks kokku 7 tundi, sest esmalt ootad. Siis kutsutakse rääkima, siis ootad veel. Siis viidi järgmisse kohta ootama. Siis võeti vereproov ja pandi kanüül. Ma kogu aeg, et milla ma tilgutite alla saan, ma hakkan kohevarsti minestama. Arst ütles, et kõike saab, esmalt vedelikke ja ravimeid ja siis kurguarst vaatab, mis selle kurgumandliga teha.
Sain siis liitri vedelikke, paracetamooli, steroide ja antibiotse. Mingi paari minutiga oli valu kadunud ja kohe teine minek. Siis viidi kurguarstile, sest see quinsy tähendab seda, et kurgumandli taga on mingi jama ja see tuli nõelaga välja saada. No nati oli valus, sain hakkama. Kuigi kui kästi suud loputada mingi vedelikuga, siis ma oma pooltuima suuga ei saand hästi aru, mis tegin ja lõpptulemuseks puristasin vaid verist vahtu välja. IGALE POOLE. 2 medtudengit olid ka vaatamas, no las õpivad 🙂 Aga kasu ilmselt oli, sest see tobe kurguvalu oli väiksem. Siis kärutati mind uuesti mitu korrust allapoole, veel liiter vedelikke otse veeni ja uuesti antibiotse. Kuna kurguvalu oli läinud ja sain juua, siis leidsin et pole ööseks vaja jääda. Selleks ajaks oli ooteruumis omamoodi tiimitunne juba tekkinud, samad näod kogu aeg sisse-välja.
Kodus, teisipäeval oli küll kurguvalu tagasi, aga vähem ja mis peamine, sain jälle ravimeid ja paracetamooli võtta, sest lõug valutas endiselt. Aga pisut parem oli olla. Pealegi ootasin oma saadetist Coaching Akadeemiast. Süüa veel ei tihanud, kaalukaotust oli selleks ajaks 3 kg. Haiglaskäigu päeval sai ikkagi 2 liitrit juurde, seega sel päeval kaalu maha ei läinud.
Kolmapäevaks oli veel kiloke läinud ja mul nii pahaolla, et sure ära. Pea käis ringi ja lõunast otsustasin, et lähen haiglasse tagasi. Seal ootasin mingi 4 tundi, enne kui asjaks läks, 2 korda uuriti südant hoopis. Siis lõpuks jälle kanüül külge ja saadeti uuesti teise kurguarsti juurde. Tema väiitis, et quinsy see ei ole ja torkis mu nina hoopis. Tahtis koju saata, ma hakkasin vastu, et ei lähe kuhugi. Sain siis oma esimese öö kah haiglas oldud. Aga polndki hullu, õed olid toredad ja uni oli hea. Hommikul tuldi vaatama, et miks ma ei söö. Mina et ei saa, valus ju. Anti siis vedelal kujul valuvaigisteid ja pidin sööma hakkama. Õnneks aitas ja hakkas parem, ja õhtul saadeti koju, suur kott ravimitega kaasas.
Kaalukaotust tänasega 4,5 kg ühe nädalaga 🙂 Väga rahul selles mõttes. Ainus jama, et nüüd peab jälle söögi ostmise ja kokkamisega tegelema, nädal rahu oli nii hea. Ja mingi hetk siis kurgumandli operatsiooni kavva võtma
