Kuna mu eelmine töönädal läks umbes selliselt, siis kirjutan parem, mis nädalavahetusel juhtus.
****************************
Et kogu lugu täpselt ära rääkida, peab alustama tööst. Tööst, mis mul sajaga sakib. Ilmselgelt.
Esiteks oli meil 4 tiimi peale jõulukuuse kaunistamise võistlus. Võtjale autasu 100£, mis on ikka väga palju siinses firmas (tavaliselt on rahalised auhinnad mingi kümnekas või nii). Ja kuigi meie kuusk oli niru, siis tegi üks asjalik leedulanna plasttopsidest jõulumehe ja teine lätlanna meisterdas draakoni ja nii me selle võidu saimegi.
Siis aga hakkas peamine probleem, kuidas seda raha siis terve tiimiga kulutada. Sest kuigi mina ja paar tükki veel pakkusid, et bowling või uisutamine või mingi muu. Aga loomulikult jäid need ideed hüüdjaks hääleks kõrbes JOOMA üleskutse kõrval. Sest noh, väga originaalne on ju kogu raha reede õhtul kambakesti maha juua. Ja kuna inimese kohta tuli see 6,66£, siis selle eest saab vaevu 2 jooki. Lisaks veel asjaolu, et pooled meie tiimist on igavesed tropid, mänekas pealekauba, seega mina keeldusin nendega välja minemast. Töövälisel ajal valin ikka ise, kellega ringi hängida.
Nii pakkus siis üks tüdruk, et äkki annetaks hoopis heategevusele. See idee ei läinud ka loosi, sest leiti (st üks inimene leidis, kes on aga on väga tähtis inimene enda arvates), et heategevusideid on nii palju ja MIS SIIS, kui me ühisele arvamusele ei jõua? Seega ikka JOOMA JOOMA JOOOOOOOOOOOOMAAAAAAAA
Meie 3 baltlast siis otsustasime, et meie tahame oma raha sulas kätte saada ja teeme oma charitit. Loomade varjupaik oli üks idee ja nii jäigi.
Pühapäeval oli siis plaan minna. Üks lähim (bussiga 40 minti) varjupaik oli vaid kassidele mõeldud, aga kuna tahtsime ise kohale minna, siis sai see valitud. Mina oleks muidu lihtsalt raha annetanud kohale, kus ka koerad on. Aga kui kassid, siis kassid- kuigi ma kasse ei salli, ei tähenda, et ma nende kannatusi rõõmsalt vaataks.
Vaatasime siis koduka üle, otsime pisut kassitoitu kaasa ja aadress Google mappi ja minek. Kohapeal ei õnnestunud kuidagi maja üles leida, kõndisime ühtpidi ja teistpidi. Lõpuks korralikult uuesti netist otsides selgus, et olime nii 3-4 km vales kohas. Teistel hakkas kiire, mina mõtlesin, et kui juba nii kaugel olen, lähen ikka jala kohale. Mind peeti hulluks, et aega pole, tunni aja pärast pannakse kinni ja mul 40 min kõndida (vastasin, et eks ma siis katsu käbedamalt astuda). Aga kuna ma ei viitsind jälle 2 kg kassitoitu seljakotis koju tagasi tassida, siis hakkasin minema. Jõudsin kenasti kohale, higine ja lõõtsutav, andsin annetuse ja kassitoidu üle, kasse paitamiseks väljas ei olnud, seega tulin kohevarsti tulema. Aga vähemalt tehtud! Siis ootasin 25 minti bussi, sest üks buss jäi vahepealt ära ja olingi kodus. Käidud nagu naksti!
Kodus avastasin, et keegi tropp on JÄLLE köögiukse lukustamata jätnud (hommikul kell 11.30 oli sama jama), seega jätsin suure kollase kirja, et olge inimesed, suitsumehed, kui väljas käite, PANGE PALUN UKS LUKKU ahvid igavesed. Mul on siiani trauma sellest sissemurdmiskatsest, nüüd hoiame veel uksi niisama lahti ka, et tulge aga külla ja võtke meie mittemidagi endale! Ma olengi liiga rahulikuks muutunud, ei paanitsegi iga krõbina peale!!!!!
*************************************
Ja eile saatsin esimese CV välja. Uue töö otsingud on ametlikult alanud. Miks? Sest mu praegune on nii jama, et raske kohe seletada, kui sitt see on. Ülimegavägapaha töökoht, päriselt päriselt ka
