Kujutage ette ilusat idüllilist õhtut.
Päev on alanud kenasti, üks majakaaslane sai lõpuks ometi teada, et läheb veebruaris pooleks aastaks Moskvasse. On vastust oodanud juba kuid ja minuga veidi vene keele põhilisi sõnu harjutanud. No mis saaks toredam olla? Noh, see, et ta mind hommikul poleks kell 7.50 üles ajanud oma rõõmusõnumiga… Minu äratus oli kell 8.00…
Ja siis lähevad 2 majakaaslast lühikesele reisule. Hommikul
Ja siis kolmas läheb kuhugi jooma. Õhtul.
Ja neljas, endiselt rõõmus oma Moskva uudise üle, läheb üht õpingutealast intervjuud tegema. Õhtul
Ja mina rõõmsalt üksi kodus, keegi ei sega, ei mängi kitarri, saangi oma asju teha ja tekste toimetada. Toas on soe, kõht on täis ja asun siis oma asjade kallale, sest mul on vaid paar õhtut enne puhkusele minekut.
Korra vaatan veel, et ohh, Maria jättis oma läpaka ka elutuppa. Et pean selle pärast tema tuppa viima: arvestades meie viimase nädala sündmuseid: üks õnnestunud sissemurdmine, üks katse (hoovi värav oli nädal tagasi lahti, kui ma hommikul tööle läksin) ei tohi kohe üldse miskit väärtuslikku nähtavale jätta.
Teen siis kirjatööd, kiirelt chatting mehega ja järsku:
BÄNG BÄNG!!!!!!! 2 ilget kolakat vastu hoovi värava ust. Kuskil on kellelgi koer, see vahel haugub tundide kaupa, isegi see hakkas haukuma. Mõtlesin, et äkki siis kellegi teise ust või miskit taoti. Igaks juhuks hiilisin pimedasse kööki ja piilusin sealt aknast. Kuna just samal hommikul oli omanik installinud liikumisele reageeriva lambi hoovi, ja see valgustab nii, nagu prozhektor, teeb ka öösel terve õue valgeks, seega piilusin paar minutit köögis, kõik oli pime, koer jäi vait ja olukord rahunes maha. No ju siis ei tea mis oli, ikka juhtub.
Istusin siis tagasi elutoas akna alla sohvale. Toimetasin edasi, vaatasin igaks juhuks aknast välja ja…. värava uks oli lahti!!!!! Kuidas ma seda pimedas näen? Sest uksele on mingi hetk graffity tekkinud ja need valged tähed siis veidi pimedas helendasid. Väljas tuli põlema ei läinud, aga kuidagi ülevalt tundus mahe valgus paistvat, näiteks teiste majade akendest. Ja vari liikus. MISASJA??????? VARI LIIKUS JA MEIE VÄRAVA UKS ON LAHTI!!!!!!
Viskasin läpaka diivanile, telefon kätte ja jooksin koridori, kiirelt 999 ja helistasin siis väriseval häälel ja võdiseval jalal politseisse. Fuck, ma pole elus niimoodi kartnud!!!!! Piilusin ikka ukse vahelt, väljas tuli põlema ei läinud….
küsiti veel, et “kas nad on ikka aias?”
mina:”kas ma lähen piilun või?
politsei:”eieieieie, jumala eest, püsi peidus!”
Noh, ootasin siis, vahepeal helistati tagasi, et kas ma tahan kannatanutele mõeldud abi/nõustamist ja kas värav on kahjustatud (“ma ei tea, ma ei julge õue minna ju!”) ja kas võib olla poliitilist motiivi, miks just meie maja KOLMANDAT korda rünnatakse…
Õnneks oli mul krediiti, et majaomanikule sõnum saata.
Kahjuks ei olnud mul nende kahe majakaaslase numbrit kes väljas olid.
Ja ma olin ÜKSI KODUS!!!!!!
OMG!!!!!!!
Õnneks majaomanik tuli ruttu, hüüdis ukse taga Meelikaaaaaaaaaaaaaa…. nii ma julgesin ukse lahti teha.
5 minti hiljem, 40 minti PEALE kõnet tulid ka 2 politseimeest (kui uksele koputasid, me mõlemad Arniega hüüdsime KES ON? ja nad ei vastanud) ja rääkisid, et meie piirkonnas viimasel ajal ikka juhtub ja et patrullid on pidevalt liikvel (no duh, teil läks kah 40 minti aega) ja et ega miskit teha olegi, kui midagi juhtub, ikka valige 999 ja kõik. Proovige vargavastast värvi, mi sei kuiva, kleepub aga nahale ja maha ei saa ja muud ei olegi, kui et uksed lukku ja loodame parimat.
************************************
Ja siis, kogu selle kohutava õhtu kõige parim hetk saabus!!!! Kas ma olen kirjutanud, kuidas mu majaomanik oma vanust varjab? Ja mida siis võmmid küsisid? Ikka minu ja Arnie sünniaega!!!!!!!! Fa fa faaaaaaaaaaa
