See tark lause on mul viimasel ajal pidevalt peas kummitamas. Mul on ka oma õpetaja ja vahel imestan, kuidas ma alles nii hilja uute teadmiste ja kogemuste jaoks valmis olin. Aga iga asi juhtub õigel ajal, või siis pisut hiljem. Viimane kehtib väga hästi minu kohta 🙂
Mul on väga hea õpetaja, kes on andnud mulle tohutult julgust ja teadmisi isegi üsna lühikese ajaga. Tahan kirjutada, tahan blogida, tahan teha asju , millest enne suure kaarega mööda käisin (nt IT-alased tegevused). Õpetaja pakub ideid, mina haaran neist kõigist kohe kinni. Täiesti siiralt. Nimekirja, mida kohe-kohe teha, lisandub pidevalt lahedaid ideid- uurida IT praktilisi saladusi, uute artiklite ideed jne. Ja ma tõesti tahan nendega tegeleda, lugeda, õppida, avastada. Aga siis tulevad mingid tobedad argipäevased takistused vahele ja ma pean oma lubatud tegevused natukeseks ootele jätma. Ja siis uuesti. Ja uuesti. Ja tunnen, kuidas olen juba oma õpetajale kerge pettumuse tekitanud. Sest ise ju tahaks teha, aga siis nt tuleb ühe käsitöö projekti tähtaega muutus ja pean nädala töö ühe-kahe päevaga ära tegema. Või siis on isiklikud jamad, mille tulemusel tahaks vaid voodis vedeleda ja patja nutta. Või kui peamine töövahend, arvuti, jukerdab ja hoiad hinge kinni, et see veel päevake või paar vastu peaks, et kõik vajalikud asjad ümber kopida ja taaselustub pidev hirm, et ühel päeval on selle arvutiga kõik ja on uut vaja. Ja samal ajal on laual pikk nimekiri asjadest, mida lubasin ja tahan teha… Aga kuidagi ei edene…
Õnneks on enamike asjadega võimalik homme uuesti, puhtalt lehelt alustada. Vähemalt ei ole minu tegemata asjade hulgas näiteks surmamõistetu süüdistuste ülevaatamine, et siis, kui juba hilja, avastada, et näe, oligi viga kuskil sees. Juhuuu… oot, liiga hilja.
Miks ma aga seda postitust kirjutama hakkasin? Kahel põhjusel. Esiteks, pidin ka ise kohati peaaegu kellelegi abiks-suunajaks saama ja siis ikkagi mitte. Et on sõber, kes vajab abi inglise keele õppimisel-praktiseerimisel ja olen nõus aitama. Koheselt. Peas juba plaanid, et kuidas midagi teha ja korraldada, aga mida ei järgne, on “õpilase” initsiatiiv. Ootan veidi, ootan veel, kirjutan, kirjutan uuesti ja ei miskit. Lõpuks, väga väga kaua aega hiljem saan siiski jutule ja vastuseks saan: “seekord siiski mitte, kes teab millal”. Ja samal ajal tahaks vaid hüüda, et halloo, sulle on ju seda vaja! Väga vaja! Ma tean seda ja ma saaks aidata! Aga ei, ju siis pole veel õpilane valmis selleks, et õpetaja nii ootamatult juba välja hilmus. Ehk mõni teine kord, mõni teine “homme”. Ja siis taban end mõtlemast, et minu oma õpetaja ilmselt mõtleb seoses minuga samamoodi…
Teine põhjus kirjutamiseks on üks huvitav tsitaat, leitud hetkel pooleli olevast Dalai Laama raamatust “Virgumine”. See kõlab nii:
“Kui leiate pädeva õpetaja, siis pidage teda kalliks- ja parim viis seda teha on jõuda nende tulemusteni, mida ta õpetab.”
Kas saab midagi ilusamat öelda õpetaja kohta? Kui õpilane on valmis… Ma väga loodan, et mina olen nüüd valmis täielikult oma õpetaja jaoks, et teda kalliks pidada ning samaväärsed tulemused saavutada. Loodan, et tema ka seda teab 🙂
Kas Sinul on oma õpetaja?
