Uskumatu, aga tõsi: peale 7 päeva jutti töötamist olen veel täitsa elus. Kuigi napilt, see oli ikka üks väga-väga-VÄGA pikk nädal.
Ja selliseid hakkab üle nädala olema, jeiiiii…
Eile, reedel, polnud nagu väga vigagi: nädalavahetus terendas silme ees, ma olin isegi ühe energiajoogi varunud, et äkki läheb vaja (ei läind) ja lugesime kolleegidega tunde, kaua siis eduka lõpuni jäänud on.
Edukas lõpp= dringile minek ja nädalavahetuse tähistamine
White Tavern jällegi ja üks Kopparbergi siider olid siis minu valikuks.
Hiljem kaardistasin jällegi Belfasti kodutuid:
-vanem naisterahvas Dublin Roadi Tesco juures on tõesti Slovakkiast. Kui küsisin, kas ta vene keelt mõistab (inglise keel on tal ikka väga kehva, kui küsin, kas tal kõht tühi on (“are you hungry”), saab tema aru, et küsin, kas ta on Hungarist) ja tema hakkas siis pikalt mulle slovakkia keeles jutustama. Ma ei saanud sõnagi aru, noogutasin vaid kaasa ja andsin talle pisut peenraha.
-siis on üks mees Budapestist, kah väga kehva inglise keelega. Tema oli eile Laveris pubi juures ja oli rõõmuga nõus ühe kuuma kohviga. Eile oli külm ja pakkusin seda talle, ta oli väga tänulik.
-siis on üks nooremat sorti mees, suht samas kohas. Tema vastus oli kuidagi kummaline. Küsisin, et kas tal on kõht tühi või tahab äkki kuuma kohvi, sest ilm oli vastik ja see soojendaks teda pisut. Igale minu küsimusele vastas ta õlgu kehitades, et “ma ei tea, ükskõik, vahet pole”. Ma pole küll kodutu, aga millegipärast arvasin, et igast heast abipakkumisest võetakse kohe kiirelt kinni. Tema aga kehitas õlgu…. Imelik tunne jäi igatahes
Neljapäeval olin tööl nii väsinud, et lihtsalt kohutav. Sellega asi ei piirdunud, peale lõunat tuli migreen kah! Lõpptulemuseks olin õhtul nii väsinud, et ei mäletanud oma nime kah. Ilmselt oleks küsimise peale Rumpelstiltskin öelnud (endiselt käsil “Once upon a time” 2 hooaeg).
Siiski käisin veel Primarkis, et omale paar vajalikku asja kiirelt osta. Ja selgus, et täielikust õnnest oli mul puudu veel sinine küünelakk.
Üks lilla lill ja KapsaTime
Magama kell 21.30. Järgmine hommik olin pisut puhanum, aga siiski mitte väga.
Ja üks Hungari kolleeg ütles, et ei taha küll hirmutada, aga selle 7 päevase töötamisega ei harju ära.
Ma oleks seda ilma proovimatagi võinud öelda.
Kui ma veel kuulen kedagi ütlemas, et “küll sa ära harjud…”, siis ma vist virutan talle. Olgu see siis ilma-töö-milleiganes kohta.
Kõigega ei harju ja kogu lugu.
Kolmapäeval käisime kolleegiga poodides: plaan oli mulle midagi ilusat leida Rootsi sõiduks ja 2 paari sõrmikuid 1£ eest osta kahepeale. Lubatakse vahepeal jälle külma. Tulemuseks: ostsin hoopis ühe punase pluusi, millest ise oleks tuimalt mööda vaadanud ja käpikud jäid suisa ostmata. Päev hiljem, neljapäeval, unustasin muidugi ka jälle.
Teisipäeval sai kinos käidud, seekord koos kolleegiga. Minu valik oli “The Revenant” ja kuigi (mees)kolleeg sellest vaimustuses ei olnud (kesse mees ikka Leo DiCapriot vaadata tahab), aga nõustus ikka. Hoiatas veel, et kas ma ikka tean, et see kestab 2,5h ja mina muretsesin, et jeebus, ma nüüd võtsin ämbritäie Colat, et hakka jälle kannatama ja kinos vetsuvahet käima. Tegelikkuses läks see 2,5h nii kiirelt, et ei saanud arugi. Meeskolleegil olla vahepeal igav olnud, muidu oli ok film.
Mis siis veel huvitavat vahepeal juhtunud on…
Näiteks avastasin, et Google ja Bing tõlgivad vahepeal täiesti vastupidiseid asju. Näiteks et saksa keeles on kirjas “ma ei saa oma meile saata” ja tõlge on, et ma SAAN. Või et “me ei sulge su kontot kohe” ja google näitab, et “me koheselt sulgeme”. Ägens, juhtub, eks? Teadmiseks igatahes.
Ükspä pesin pesu, kasutasin juhust, et nii pesumasin kui pesukuivatusrestis kõik vabad. Ei olnd aega sorteerida ega kahte laari pesta, panin kõik sokid-särgid-kampsunid kokku. Tulemuseks karvased asjad ja üks kampsun tundub nii number või paar väiksem. Mis siis ikka…
Täna, laupäeval, käisin siis korralikult esimest korda St George´s marketil. Väike, aga jube lahe: süüa-juua, kunsti, klaasi, ehteid. Mina ostsin juustu, homme siis saab üksi valentinipäeva puhul juustu mugida. Viinamarju sai kah Tescost.
Ja kääksuva ukseprobleemi lahendasin ka ära: sprei Poundlandist ja vaikus majas. Muidu mind ei segand, aga kuna kõrval on teise tüdruku tuba ka, siis ta ei pea end alati surnuks ehmatama, kui ma ukse hirmsa kääksatuse saatel lahti teen.
Mis tuletab meelde, et meil tööjuures on keegi naine, kes nii kohutavalt aevastab, et… Nagu karjataks, häääästi valjult ja koledalt. Pole siiani aru saanud, kes küll
Ja üks kolleeg tuleb iga päev TÄPSELT kell 8.05 tööle. Snoozer
Mina hakkasin kella 6.50 asemel ärkama kell 6.55 ja jõuan tööle 1-2 minutit hiljem, kui enne. Kui teise kontorisse kolime, siis on tööle minek paar minti lühem, siis hakkan lausa kell 7.00 ärkama. Pidu missugune!
Maast leitud raha: laupäeval 29 penni, reedel 7 penni, neljapäeval 1 EURO (oli kenasti mööda teed ühe autoratta vastu veerenud) + 22 penni (selle andsin kerjavale naisele), kokku 4,80£ ja 1,01 eurot
Nii, nüüd on mitme päeva blogi tehtud. Ei saa enam noomida (tervitused, H-le :))
