Pühapäevane päev, hilishommik. Või õigemini varajane lõuna. Meie sööme hommikust.
Mina: Oeh, kuidas ma tahan jälle Caminole minna (ma mõtlen sellele nii tihti, et võin vabalt hommikul ka sellest ilma igasuguse hoiatuseta rääkima hakata. Mugin aga croissante ja mis esimesena pähe tuleb? Camino loomulikult)
Abikaasa: Sa oled nagu naised, kes sünnitavad ja lubavad, et kunagi enam ei tee. Niipea, kui valu möödas, tahavad uuesti. Sul täpselt sama lugu. Kas sa ei mäleta, kuidas su jalad valutasid ja kui raske see kõik oli?
Mina: Muidugi mäletan. 2 nädalat tagasi sain täitsa hea meeldetuletuse, kui hõõruvate saabastega mööda Amsterdami ringi traalisin. Aga ikkagi, tahan uuesti minna. Mul on ju isegi varustust veidi täiendatud: 2 paari sokke ja jooksusärgi ostsin viimati, kui shoppamas käisime (abikaasale ostsin Puma vabaajajalanõud jõuludeks. Muidu sel aastal ma kingitusi ei tee ega kaarte ei saada, aga seda lubasin talle juba sügisel, kui ta oma kingpooli tossudega ringi käis). Siis on mul veel üks särk olemas, ja üks pikavarrukaga. Vaja veel vaid matkapüksid ja retuusid soetada ja korralik vihmakeep (ma loobusin mõttest osta omale ultraturboextravinge veekindel jope. Keep on odavam ja palju kergem kaasas kanda). Ja ongi kõik (ja nii 1000+ eurot on ka veel puudu, aga noh, see on juba tühiasi :))
Abikaasa: Noh, sa pead siis uue marsruudi ja teekaaslase leidma, sama tee on ju igav
Mina: Ega mul ongi uus tee valitud, järgmine kord läheks Prantsuse teed. Ja ma…. eee… noh… tellisin omale juba Camino teejuhi raamatu ka… (peaks jaanuaris saabuma)
Abikaasa: Mida? See pole enam niisama unistamine, see on ju lausa PLANEERIMINE!!!!!
🙂 🙂 🙂
