Nägin unes, kuidas oli võimalik jälle Caminole minna. Aga selline variant, et kõnnid pika päeva maha ja lõpuks tuled tagasi oma majutuskohta. Ja millegipärast isegi olin nõus minema. Pakkisin kiiruga asju, sest sõps hüüdis, et bussid on juba kohal. Seljakott oli asju täis, aga magamiskott ja muud olulised jubinad veel mitte. Jooksin õue, bussid olid veel ees, aga otsustasin, et nii ma ikka ei lähe. Et mis mõttes ei jõuagi õhtuks uude kohta, vaid peab tagasi tulema. Ja pealegi, järgmisel korral lähen ma ju üksi. Nii ei läinudki 🙂
Aga Caminost unistan tihti…. tahan uuesti, tahan tagasi…. Seljakott seisab nurgas, kasutult. Vaid kassid käivad selle peal magamas. Ja ajavad karvu täis. Lollakad.
*************************
Eelmine reede käisime mehega kinoõhtul, enne kiirelt üks drink (sest mu isal oli ka sünnipäev ja mõttes siis saatsin õnnitlusi talle) ja siis “Everesti” vaatama. Brr, mul hakkab juba sellele mõeldes külm. Aga film oli hea. Ja üllatava lõpuga. Me enne ei lugenud tõsielul põhineva filmi tausta.
Ja minul, külmavaresel, käisid kah hetkeks mõtted, et “mis õige oleks, kui…” Enne tuleb ikka Kilimanjarol ära käia. See trip on ka hetkel segaduses ja ohus. Aga ehk õnestub, aega veel on.
************************
Tulime kinost tagasi ja magasime elutoa diivanil 🙂 Noh, tahtsime katsetada, et kas on ikka hea ja külalislahke diivan. Oli küll. Nüüd kõik meile külla!!!!!
****************************
Ilmad on hetkega nii külmaks läinud, et jube kohe… üleeile vaatasin, et kindaid oleks vaja, lappasin jälle suveriided kohvritesse ja talveriided sahtlitesse ja EILE käisin ringi, paks talvejope seljas, paksud kindad käes, sall kaelas ja müts peas. ÕÕÕÕÕÕÕÕhhhhhhhhhh. 2 kotitäit asju sain kah kokku, 1 äraviskamiseks, teine Humana konteinerisse. Kaua ma neid riideid hoian, mida ei kanna- 2 korda aastas pakin ühest kohast teise, ei muud. Nüüd peaks omale 1-2 paari mõnusaid pükse ja ühe hea sooja kampsiku saama ja siis saan ämma kingitud näkased dressid ka ära visata. Lugesin kuskilt, et “hoia alles vaid need riided, mis rõõmu teevad”. Need ei tee.
****************************
Eile oli jälle tantsimine. Õpetaja ikka üritab meeles pidada, et kogu aeg hollandi keeles räägitaks. Noh, et ma ikka õpiks või nii. Ja kui midagi ütleb ja ma küsimata aru saan, siis hüüab alati, et “näe, SAAB ARU KÜLL JU!” 🙂
***************************
Ja miks mulle ei helistata ja töövestlusele ei kutsuta (ärge küsige kuhu, ma nagunii enne ei ütle… kui “jah” vastus tuleb, siis ütlen. Kui “ei”, siis teen glamuurse kaotaja näo, et mina ei tea midagi)? Üks koht, kuhu väga väga väga tahan ja ei miskit. Ma ju lisasin, et saan alustada kohe. Kasvõi EILE
