Kord kuus olen nüüd käinud Goudas Hollandi Eesti Koolis abiks. Ikka meisterdamist õpetamas. Ja kui tavaliselt on see lihtne- kell 09.18 läheb rong, sõidab 1.18 ja rongijaamast veel nii 10 min jalutuskäiku ja kohal ma olengi. Üsna vara, alati korralikult varem, sest kool hakkab alles 11.00.
Eile läksin kell 9.15 rongiga Duivendrechti, sest otserong ei sõitnud (nädalavahetustel on pidevalt remonditööd kuskil ja seekord just minu sõiduplaani poolel teel) ja siis pidin veel ümber istuma, enne veel 15 minti ootama ja siis sain Rotterdami sprinterile (kummaline nimetus rongile, mis igal pool peatab. KIIRE see rong küll ei ole) ja 2 tunni pärast olin Goudas. Siis veel jalutuskäik ja lõpuks jõudsin kell 11.30 alles kohale. Õnneks minu tund oli alles päeva lõpul, seega polnud probleemi.
**************************
Teised õpetajad ja lapsevanemad olid koorilaulu proovis. Mina ei läinud. Kutsuti küll. Aga mina oma kunagise soprani ja üsna hea viisipidamisega laulma ei kipu. Mul on kooliajast veel koorilaulutrauma endiselt. Ei taha, ei taha, ei tahaaaaaaaaa!!!
**************************
Minu meisterdamisülesandeks lastele oli joogitopsidest konnade tegemine. Oli raamatunädal Hollandis ja konnad on ju ühed väga olulised tegelased paljudes raamatutes. Võtmetegelased lausa, ma ütleks. Panin asjad lauale valmis.
Keegi lastest: Mis me täna teeme?
Mina: Valmistame konni joogitopsidest. Näete? Topsid on siin.
Verner, 3a (üks lahe ja jutukas poiss, kelle tädiga ma lausa TTÜs koos koolis käisin. Small world again): MINA EI TOHI PIIMA JUUA!!!!!
???
**************************
Teine laps sai oma konna tehtud (loe: tops oli üleni liimipulgaga liimiseks tehtud ja paar paberitükki oli ka ikka küljes) ja hakkas võileiba sööma. Väitis, et on hea. Kanafileega. Siis murdis tillukese tüki oma paksult liimiste kätega ja andis mulle ka maitsta. Oligi hea.
*************************
Käisin sõbrannal külas. Üks on koerainimene, teine kassiinimene (arvake ära, kumb MINA olen?)
Sõps: No sinu abielu tundub selline rahulik ja kontrollivaba olema. Et pole nii, et saadad mehe juuksurisse, sest “KÕIK mehed kannavad nüüd sellist soengut, SINA pead ka!”
Mina: Jah, ma ei saada teda kuhugi. Ma lõikan mehel ise juukseid, et “kuule, aeg on juukseid lõigata, istu maha”. Krt, üks kassidest lõhkus mu juukselõikusmasna ära, see oli WC potti kukkunud, ma olen nii vihane.
Sõps: Hmm, sa pole vist tõesti eriline kassiinimene.
**************************
Mina: Tahaks omale suuremat elamist. Ma tahan omale oma tuba. Et oleks vähemalt üks ruum majas, kus ei ole kassikarvu.
Sõps: Ok, nüüd ma TÕESTI näen, sulle ei meeldi kassid 🙂
***************************
Sõps, kes on minust hulga noorem, kurdab, et hallid juuksed on tekkinud.
Mina ei teagi, KUI palju mul halli võib olla, aga seda on palju. Väga palju. Naljakaas kuulda, kui keegi noorem kurdab, et oi-oi, täitsa jube. Ja mina mõtlen, et peaks jälle juukseid värvima, sest noh, mu hoolikalt hoitud saladus “mul on nii palju halli, et sellest saaks kohe kaua rääkida” hakkab jälle välja kasvama ja välja paistma.
Üldsegi meenutab olukorda, kus üks teine poole kõhnem sõps kurtis, et “oi-oi, 30selt hakkab ikka pekki tulema, peab trenni tegema, ma olen 2 kg juurde võtt jne jne…”
Mul kaalub lõualott 2kg. Vähemalt. Võibolla rohkemgi. Jube raske on seda kaaluda…
