Ma olen teinud mitu otsustavat sammu ja reisinud kohta, mille puhul teadsin- ma lihtsalt PEAN sinna minema. Sest märke oli igal pool.
Näiteks Hiinasse. Olin siis veel Au Pair Dublinis ja juhuslikult nägin ühte Eesti veebilehte, kus üliodavalt keegi Hiinasse reisinud oli. Mõtlesin, et aasta pärast ju täitsa võiks ise ka minna, seni ei muud, kui raha koguda. Ja lapsehoidja palgaga pole see eriline meelakkumine. Eriti veel siis, kui pool sissetulekust kenasti õppelaenu ja krediitkaardi maksmiseks läks.
Niipea, kui olin uitmõtte õhku lasknud, et “hmm, Hiina, miks mitte?”, hakkasin märke nägema. Võtsin riiulist järjekordse raamatu ja selles oli peategelaseks Ameerika naine, kes läks ärireisile Hiinasse. Siis vaatasin USA Supermodellide kordust, ja oli just see osa, kus nad Hiinasse läksid. Kõige lõpuks küsis üks hiinlane-jaapanlane-koerealane minult teed ja näitas telefoni, kus oli nii ladina tähtedega aadress, kui ka hieroglüüfides. Ja ma uskusin need just hiina keeles olevat. No 3 märki, selge see- kui Hiinasse, siis Hiinasse. Aasta hiljem olingi ma Pekingis. Ja oleks peaaegu sinna jäänudki 🙂
Belfastiga oli mul sama lugu, nädala jooksul tuli aga Belfasti märke ja nii ma siis end sinna asutasingi. Mu üks väga väga parimaid otsuseid elus üldse!!!!
Indiaga oli ka nii ja ma ei saa siiamaani aru, kuidas mul ei õnnestunud sinna minna… See reis oli ju nii mulle mõeldud ja märgid näitasid seda ja ometi ei saanud ma piisavalt raha kokku. Ma väga tahaks loota, et see oli “oota, sulle on hoopiski midagi palju-palju SUUREMAT mõeldud” värk. Sest muidu it does not make any sense.
Eelmisel neljapäeval käisin ühes kohvikus, kus minu kodumaine Swedbanki kaart kuidagi kehtiv ei olnud. No ikka juhtub siin, mul on juba pikk nimekiri kohtadest, kuhu ma pean kas sularahaga minema või siis veenduma, et mu kohalikul hollandi kaardil piisavalt raha on. Mida juhtub harva. Aga kahel korral pakuti, et ma olen ROOTSIST. Ikka pangakaardi pärast.
Siis vaatasin päev hiljem filmi “Amistad”, kus muuhulgas oli ka üks mu lemmikuid näitjejaid, Stellan Skarsgard, kelle puhul ju kõik teavad, et ta on ROOTSLANE 🙂 (kas näete juba, mida mina näen?).
Ja päev hiljem nägin, et märtsis toimub eesti keele õpetajate ja huvialaringide õpetajatele (ja ma ju ometi käin pidevalt Goudas Eesti Koolis lapsi õpetamas, seega sobin kenasti) järjekordne emakeelepäeva üritus STOCKHOLMIS, siis minule oli pilt selge- tuleb minna, tuleb minna ROOTSI :). Ma nagunii olen ilmselt viimase 5 seas, kes pole elusees Rootsis käinud. Miks? Ei karda ma kõrgust ega karu, aga ma jään merehaigeks väga lihtsalt ja laevaga mina olen seni keeldunud sinna riiki minemast. Aga Hollandist saab hopp lennukiga minna, lausa Ryanair lendab sinna ja nii on asi palju lahedam.
Igatahes, programm pole veel valmis ja avalik, aga igaks juhuks on mul hostel juba ära borneeritud (selline, kus ei tohi oma magamiskotti kaasa võtta ega kasutada, kus tuleb kas oma linad kaasas tassida või siis kohapeal rentida ja renditud linade KASUTAMIST kontrollitakse… sellise e-maili sain… kõlab “huvitavalt” :))
