… tagasi ärkasin ma vara ja hakkasin kohvrit pakkima. Lisaks oli mul veel hunnik asju, mida kummalisel moel arvasin samuti kohvrisse mahtuvad (üks pakitud kohver oli juba kuu aega varem asjadega teele läinud). Nii läksin siis esmalt postkontori, nii 1km kõndi, ostsin 3 saatmiseks mõeldud pappkarpi ja pakkisin asjad sinna. Kokku 15 kg. Ma tõepoolest uskusin, et need mahuvad ka mu kohvrisse 🙂
Viisin siis 3 kasti asju postkontorisse, ikka jala, ikka 1km üks ots ja 1 km tagasi. Siis tegin külmkapi tühjaks ja viisin kogu allesoleva söögikraami hosteli, kus ma varem töötasin. Kah nii 1km kõndi. Ja jälle tagasi. Ja et mu suur kohver ikka kinni läheks, pidin sellel lausa peal hüppama. Õnneks tekstiilkohvriga saab nii teha.
Ja oligi aeg tuba tühjaks teha, takso tellida ja bussijaama sõita. Poolel teel bussijaama otsustas mu majakaaslane, kes ka minuga koos ära kolis, et tema ikka kardab, et jääme hiljaks ja et ta on nõus taksosõidu kinni maksma. Et lähme kohe otse lennujaama. Mina olin nõus, kui tema maksab. Ta vahepeal tahtis küll arvet pooleks teha, aga ma siis tuletasin meelde, et mina tahtsin bussiga minna, maksku ise see lõbusõit kinni, kui nii närviline on. Ja nii oligi.
Lennujaamas selgus, et minu idee kohaselt 24kg maksev kohver kaalus hoopis 26 kg. Paarkümmend naela tuli veel juurde maksta. Ja lennukis me olimegi.
Tunnike lendu ja maandusime. Mina läksin kohvreid võtma, sõbranna jooksis vetsu, kuhu ta jäi vägagi kauaks. Mul olid meie mõlema kohvrid selleks ajaks lindilt võetud, kui tema siis lõpuks loppis näoga välja tuli. Teda ootasid teisel pool uksi vanemad, mind veel rongisõit.
Jõudsin siis kohale, vihma sadas ja mu kallim oli tööl. Seega hakkasin siis oma käsipagasi + 26kg raskuse kohvriga jala astuma. Vahepeal lausa nutsin, sest kohver oli nii raske ja sellist kolimist ma küll ette ei kujutanud. Siis helistas mu kallim, et kus ma olen- tema vend ootab mind autoga rongijaamas. Mina tema sõnumit kätte ei saanud, et ta vend mulle vastu tuleb, nii sain siis alles õige pisut jalavaeva vähendada, olin juba peaaegu kohal. Lõpuks kohvrit autosse tarides selgus, et 26kg mööda munakiviteid on ikka palju ühele odavale kohvrile- käepide enam tagasi sisse ei läinud. Ja paar õmblust olid ka nurkadest lahti rebenenud- ei ole kohvrid mitte pealhüppamiseks mõeldud. Kui lukk kinni ei lähe, siis on lihtsalt liiga palju asju. Kogu lugu.
Mu kallima vend vaatas mu kohvrit ja küsis: “Pikk nädalavahetus, jah?” Temal polnud aimugi, et ma tema venna juurde ELAMA kolin.
Nii algas siis 3 aastat ja 1 nädal tagasi uus ajajärk. Hollandis. Time flies. Even if you don´t have fun…