Ma vahepeal vapralt mõtlesin, et teen ikka oma põnevatest sündmustest eraldi sissekande, a no kuidagi ei jõudnud. Teen siis hoopis lühidalt oma eelmise nädala kokkuvõtte.
Mina, kes ma olen nii harjunud oma vaba ja chilli eluviisiga, sain vahepeal parajat tempot tunda. Ilmselt siis seda, nagu NORMAALSED INIMESED elavad.
Asi hakkas pihta üle-eelmisel laupäeval. Sain omale paraja pataka tõlketööd (mis on muidugi hea, sest igasugune sissetulek on ALATI hea). Hakkasin siis vaikselt tegema ja vaatasin teksti raskusastme ja oma tempo juures, et no kolmapäeval on asi tehtud. Plaanisin tegelikult juba teisipäevaks valmis saada, aga ühe päeva jätsin omale kenasti veel varuks.
Pühapäeval esimese asjana sõbranna kassi toitma, kes ka terve nädal minu vastutusel oli ja just sellisel nädalal, kus mul ei olnud kassikese jaoks üldse aega. No nii paha tunne oli- teine niigi istub päevade viisi üksi kodus ja mina saan lisaks tavapärasele “söök ette, uus vesi kaussi, liivakast korda” vaid 10-15 minutit tema seltsis istuda, sest noh, tempo oli ju peal. Siis kiire Skype emaga ja Ladies Trekking Club ideede osas ja siis vaikselt tõlkima. Minule nüüd selgus, et kuidas ma ka ei prooviks, õhtusel ajal toimin ma paremini. Nii tegingi rahulikult umbes kella 17st alates (vahepeal kiire õhtusöök) kuni kella 01.00ni välja.
Esmaspäev. Hommikul kassi toitma, siis koju ja tõlkima.
Teisipäev. Hommik ja kass, siis tõlkima, siis vahepeal uuesti alanud India tantsutrenni, siis uuesti koju ja hilja õhtul sain valmis. Jätsin kolmapäeva hommiku omal veel ülevaatamiseks ja tehtud. Ühtlasi sain ka teada, et pühapäeval läheb mu abikaasa koos oma EMAGA reisile. Mind ei kutsutud…
Kolmapäev. Hommik ja kassi toitma, siis saatsin tõlketöö ära ja tundsin, et ohh, tehtud, nii hea vaba tunne. Päeva peale aga tõi see pingelangus kaasa juba tuttava motivatsioonilanguse ja meeletu väsimuse. Olin kell 18 juba nii väsind, et mediteerima ei jaksanud minna (ja kuna mulle asukoha suhtes SMSi ei saadetud, siis arvasingi, et jääb ära) ja mehele andsin ka käsu hiinakat tuua, sest ma lihtsalt ei jaksanud süüa teha. Põranda jõudsin ikka ära pesta, sest külalist oli oodata.
Neljapäev. Plaani kohaselt kell 10-11 kassi toitma, siis 11-12 ajal pidi üks uus sõbranna Karin külla tulema. Kenasti ajaga pidin välja tulema ja külaskäik oli heaks vahelduseks, sest oli teada: varsti tuleb uus laar tõkimist. Ärkasin kell 10 üles, vaatasin kiiruga oma meile ja seal oli kirjas, et kiirelt oleks üht Skype kõnet vaja teha. Arvutasin, et nii 45 minutiga jõuan kassitoitmise-paitamise tehtud, andsin teada ja siis kimasin kiirelt kassikest toitma. Ja siis kiirelt tagasi, kiire Skype kõne, veel pisut kiirtõlkimist teha ja lõpuks tuli ka Karin. Kollaste roosidega, minu lemmikutega. Käisime siis Zwolles linnas pisut kõndimas ja kohvi joomas ja oligi päev möödas. Õnneks olid jälle ilusad ja soojad ilmad, sai lausa õues kohvitada. Siis selgus, et kuigi mu mees oli kogu aja kodus olnud, polnud mu kauaoodatud visiitkaarte ikkagi ära toodud. Ju siis vajutati valet kellanuppu või ma ei tea…
Reede. Tavapärane kassitoitmine-paitamine ja koju, sest ootasin oma pakki. Lõpuks siis toodi, anti seekord nii meie kui naabri uksekella, hoolimata sellest, et olin meie uksenupule kenasti A kleepsu peale pannud (üks uks, aga 2 kellanuppu, ülemine 33A ehk meie ja alumine 33 ehk naaber). A ikka segadus, panin siis suurema kleepsu, äkki mõikab paremini. Ja siis kell 19 hiphop balletti vaatama. Üks sõbranna sai poole odavamalt pileteid ja kõige kallimad olid 10 eurot, läksime siis väikese CS kambaga. Lahe asi oli: Narnia teemaline hiphop ja ballett koos, vaheajal sai ka klaasi mahla-veini ja küpsise. Ma polnud enne selles teatris käinud, jättis täitsa hea mulje. Natuke liiga palju väikeseid lapsi oli, need kas kiljusid ehmatusest või lihtsalt jutustasid stiilis “emme, kes see on, mis see teeb, miks ta nii teeb?” Pärast käisime veel dringil, ma proovisin mingit kummalist nn valget õlut. Käis kah, aga parema meelega võtaks ikka mingi puuviljamaitselise.
Laupäev. Ootasin üht pakki, mis pidi toodama kella 8-11 ajal. Ei toodud. Läksin siis kassi toitma, sest tema ju ka ootas mind. Kiirelt poodidesse süüa ostma ja meisterdamise materjali Eesti Kooli jaoks. Tulin koju, pakist ei jälgegi, saatsin kurja e-maili. Vastust ei tulnud. Sain uue laari tõlkimist. Õhtul pakkisin oma abikaasa asju, sest selgus: Prantusmaale koos ema ja vennaga minnakse lausa terveks NÄDALAKS. See sama reis, kuhu mind ei kutsutud…
Pühapäev. Hommikul Goudasse, Eesti Kooli meisterdamist õpetama. Siis tagasi Zwollesse ühele sünnipäevale. Algas nädal üksi kodus koos kassidega. Tõlkisin, lugesin ja tundsin end hästi 🙂 Tegus nädal sai läbi.
Eile sain siis üle pika aja sõbranna juures kohvitamas käidud, lisaks saatsin veel KOLM e-maili oma paki osas, et ma tahan VASTUST ja olen väga pettunud. Õhtul saatsin lõpetatud tõlketöö kenasti ära ja lugesin kõk pooleliolevad eestikeelsed raamatud läbi. Magasin hästi ja ometi täna ärkasn nagu vana narts üles. Ja mis ma näen! Teade, et UUS tõlketöö on kohe-kohe tulemas ja peab olema tehtud neljapäeva LÕUNAKS!!!!!! Sain just selle sissekande kirjutamise ajal failid: ehk siis täna tantsima EI LÄHE; homme ilmselt mediteerima EI LÄHE, sest need tunnike siit ja tunnike sealt on mulle väga vajalikud tõlketööks. Ja erilist uneaega kah ei maksa loota vahepeal. No näis, mis seisus ma neljapäeva lõunaks olen 🙂
