Jalgsi Lissabonist Santiagosse ehk saabub kardetud vihmasadu
Algselt ilmunud Reisijuht.delfi.ee reisiblogis
12-13.päev, 14-15.aprill 2015
Päeva eesmärk oli jõuda linna nimega São João de Madeira, kilomeetreid kokku umbes 29 km. Oma valutava jalaga tõotas see päev ikka väga pikk ja vaevaline tulema, nii hakkasin juba kell 8.30 liikuma. Ja nagu ikka, olin ma viimane, kes alberguest lahkus. Enne äraminekut andsin veel korraliku toidukarbi (ikka see, kus maasikad eile sees olid) albergue omanikule, et vahest on keegi, kes seda minust rohkem vajab. Minul oli hetkel vaja võimalikult kerget seljakotti.
Ilm oli pilves, nii kandsin hea meelega oma fliisi seljas- ei tahtnud seljakotti enam raskemaks teha. Seda ka siis, kui päike päris kütma hakkas. Ja ega päike see kõige suurem mure olnudki, ikka mu vaevatud vasak jalg. Poolteist tundi sain kenasti kõnnitud ja hakkas jälle tuttav „peatus-lihase masseerimine-kõnd-jälle peatus-masseerimine-natuke kõndi“. Võitsin ikka oma kangeid valuvaigisteid, määrisin isegi hanerasva jalale, ega hullemaks ikka ei tee. Ühel hetkel ühe veesilmakese juures unustasin ära, et nägu pestes peaks enne ikka käed ära pesema- hakkasin suurest palavusest kohe nägu loputama, aga tulemuseks oli hoopis kipitavad silmad. Kange pipraga hanerasv ühe väsinud ja nutuse palveränduri silmis on valusam, kui arvata võib.
Hommikul oli albergue omanik soovitanud Oliveira de Azeméisist buss võtta, kui ma tõesti nii vaevaliselt kõnnin. Kuidagi ei tahtnud, aga tundus, et 29km on mulle ikka sellise vigastuse puhul liig, mis liig. Juba eelmised päevad näitasid, et ka 15km on piisavalt pikk kõndimine, täis valu ja vaeva ja pisaraid. Ei olnud tänanegi päev erand ja ees ootas ju lausa 29km.
Nii suutsin kuidagi, vaevu-vaevu asulasse nimega Caniços kõndida. Oliveira de Azeméisini oli veel mitu kilomeetrit minna ja selleks otsustasin otseteed kasutada. Iga meetrike otsem oli vähem valu minu jalale. Jõudsin paarsada meetrit sõiduteel longata, kui avastasin suureks rõõmuks bussipeatuse ja seal ootavad naised. Järelikult oli buss kohe tulemas. Küsisin veel üle, et kas buss ikka São João de Madeirasse sõidab. Sõitis. Tegin oma kangelasliku plaani- iga hinna eest kõndida, palju suudan- ümber ja otsustasin, et mu krampis ja valutav säärelihas vajab hetkel rohkem puhkust kui minu ego paitust. Nii saingi paari minuti pärast bussile ja esimene peatus oligi Oliveira de Azeméisi. Seal läks rahvas bussist välja ja mina imestasin, et terve bussitäis inimesi vaid Oliveira de Azeméisini sõita tahtis. Ootasin ja ootasin, lõpuks ajas bussijuht mu bussist välja ja saatis teise bussi juurde- hoopiski see läks edasi São João de Madeira suunal. Minul oli ju pilet ostetud otse São João de Madeirasse ja ei tulnud selle pealegi, et vahepeal bussi vahetada tuleb.
Bussis sain veel küsitud, et kuhu kanti kohalik „bombeiros voluntarios” jääb. Õnneks olin seda õigel ajal küsinud- kohe oligi peatus, kus maha pidin minema ja siis pikalt mäest üles (oeh!) rühkima. Umbes kilomeeter tuligi mul veel edasi kõndida ja suur maja oligi leitud. Kohalikus, tuletõrjujate kohvikus küsisin, kuhu siis minusugune palverändur minema peab. Juhatati korrus kõrgemale sekretäri juurde, kus siis erinevate kommunikatsioonivahenditega üksteisest aru saada püüdsime. Rahasummaga oli lihtne- tädi näitas viit sõrme ja kohe oli selge, ööbimine maksab 5 eurot. Sain ka templi omale palveränduri passi, seda tuli vaid tädi nina ees viibutada ja oligi selge, mida tahtsin. Siis aga oli tal pikem jutt mulle ja seal ei aidanud ka kehakeel enam. Nii helistas tädi oma tütrele, rääkis loo ära ja siis tõlkis tütar mulle jutu mobiili vahendusel inglise keelde. Lihtne!
Palveränduritele oli ööbimiseks mõeldud keldrikorrusel üks suur ruum. Maas olid madratsid, olemas olid veel mõned tekid-padjad ja loomulikult duśśinurk ning WCd. Võti kästi järgmisel päeval ära minnes laua peale jätta ja kogu lugu. Kuigi ruum oli äärmiselt askeetlik ning ilma wifi ühenduseta, siis hiljem selgus, et selle 5 euro eest olin omale taas privaatse ruumi saanud- ööbisin selles ruumis suures uhkes üksinduses. Varem oli mul selles linnas igaks juhuks broneeritud hotellituba, sest muid odavaid kohti ametlikult selles kohas ei olnud. Kui aga kuulsin tuletõrjujate depoosse jäämise võimalusest, tühistasin kohe ka oma kalli hotellitoa. Ning kulutasin 39 euro asemel vaid 5.
Õhtusöögiks läksin otsima kohta, kus vähemalt internettigi kasutada saaks. Õnneks väga kaugele ei pidanud minema, leidsin heade hindadega söögikoha, kus ei olnud ühtegi inimest ja teenindaja oli ainult minu päralt! Kätega üritasime siis selgeks teha, kui palju midagi maksab. Lahke naisterahvas näitas, et praad on 4 eurot, leib ja ketšup juurde on 2 eurot ja Fanta 1 eurot. Hind sobis ja palusin siis omale mingi prae tuua- päris kindel ma polnud, mis seal oli, aga aru sain, et kartul ja liha on olemas. Asi seegi. Asusin usinalt internetis surfama ja ühel hetkel toodi mulle suur taldrikutäis igasugust kraami: riisi, friikartuleid, kanafileed, salatit, isegi sinki ja juustu oli seal. Ühel hetkel toodi isegi mingi magus asi- krõbe ja rohkes õlis praetud õunamaius moosiga. Minu üllatunud näo peale vastas teenindaja midagi, millest ma siis enda mõistusega arvasin aru saavat „niisama, tasuta“.
Ka arvet maksma minnes ootas mind meeldiv üllatus- tädi küsis kogu selle suure õhtusöögi eest vaid 5 eurot. Ju oli tal minust kahju hakanud, kui ma seal pingil istusin ja oma pikalt välja sirutatud vasakut jalga korduvalt valugrimassides masseerisin. Ei andnud see lihasvalu mulle rahu isegi kõnnivälisel ajal. Tänasin südamest seda lahket naisterahvast, kes mulle nii hea hinnaga õhtusöögi valmistas ja kelle küüneviilimise aega ma oma toidu tellimisega raiskasin- olin terve õhtu ainus kunde seal. Nii asutasin juba kella 20.00 ajal end tagasi tuletõrjujate depoosse- jalad valutasid, mis hirmus ja lootsin pisut pikema unega end paremini taastuvat. Kell 20.20 algas uneaeg, rahus ja vaikuses.
Järgmisel päeval oli äratus kell 07.20. Vaja oli kõndida 19km kohta nimega Grijo (ametlikult tuleks sel päeval küll otse Portosse kõndida, aga mina otsustasin selle 34 km pikkuse teekonna kaheks jagada) ja teadsin, et seegi saab üks pikk teekond olema- mida varem liikuma hakkan, seda rohkem saan puhkepause teha ja oma probleemse jalaga tegeleda. Kuulsin ärgates äikese kõminat ja paduvihma kolinat vastu akent ning läksin teki alla tagasi. Täna siis on selline päev, kus vihmaga taas hakkama saada tuleb. Ootasin üle poole tunni, kuni sadu lakkas ja asusin teele- esimese asjana oli vaja leida, kus suunas siis need Camino nooled liiguvad ja siis midagi hommikueineks.
Nooled leidsin ruttu üles ja ühes kohvikus tellisin omale mahla ning 2 lemmikut pagariärist- ikka pasteis de nata. Müristamine oli lakanud ja ilm läks hoopis soojaks. Lootsin, et ehk oligi hommikul selle päeva vihmanorm ära sadanud. Ilm oli ilus ja sain isegi enamvähem oma jalaga normaalses tempos kõnnitud. Poolel teel käisin ühes restoranis Fantat joomas (seni kõige kallim, hinnaga 1.65 eurot) ja internetti kasutamas ja kui siis uuesti teele asusin, oli ilus päikeseline ilm asendunud pilvedega taevas ja need pilved ei tundunud üldse mitte sõbralikud. Võtsin omale jope ja vihmakeebi juba käeulatusse ja hakkasin nii kiiresti kõndima, kui jalad kannatasid. Kaua ei saanud ma kõndida, esimesed vihmapiisad algasid ja selleks ajaks, kui mul oli jope seljas ja vihmakeep üle pea visatud, sadas juba korralikult. Kartsin oma tossude pärast, mis vett ei pea ja otsustasin, et pole mõtet sellise vihmaga edasi kõndida. Kuskil eriti varjus olla ka ei olnud, nii istusin ühe aiavärava vastu, plätud tagumiku all ja lootsin, et sadu varsti lakkab.
Sadas aga 1,5 tundi järjest. Tuli paduvihma, müristas ja lõi välku, siis sadu peaaegu lakkas, et siis uuesti sama hooga jätkuda. Vesi lainetas tänaval, minu kõrvalt voolas porist vett ja mulle tundus, et sinna pori sisse ja vihma kätte ma jäängi. Ükski möödasõitev auto ei peatunud, vaadati vaid kaastundlikult autoaknast üht hädist palverändurit, kes vihmakeebi all kössitas. Lõpuks vihm pisut vaibus ja otsustasin, et kauem ma nii enam istuda ei saa. Pealegi, mu riided olid nagunii kõik märjad- tossud porised ja tagumik märg. Hakkasin siis edasi minema, vesi teel endiselt lainetamas ja avastasin, et vaid paarisaja meetri pärast oli kena kohvik. Oleks ma vaid paar minutit varem sealt hotellist ära tulnud, oleks ma vihma alguseks just selle kohviku läheduses olnud- oleks saanud see poolteist tundi rahus teed juua ja pärast siis kuiva jalaga (ja kuiva tagumikuga) edasi kõndida nagu üks õnnelik palverändur kunagi. Sellist õnne mul aga ei olnud ja nüüd tuli kuidagi järgmised 9km hakkama saada. Sest just niikaugel oli albergue. Suur kollane silt näitas puu otsas, et uus avatud albergue asub täpselt 9600 meetri kaugusel. Just, meetrites!
Esimese asjana võtsin ära oma läbimärjad matkatossud ja sokid ning jätkasin plätudega. Teadsin, et need hakkavad mul ka varsti hõõruma, aga paremat lahendust hetkel ei olnud- tossud olid selleks liiga märjad. Siiski oli ka minul õnnehetk kohe saabumas- eespool oli suur Lidl supermarketi silt. Ja kuigi seal müüakse peamiselt toidukaupa, siis on seal vahel ka riideid saadaval. Nii läksin lootusrikkalt poodi ja ostsingi omale kaks paari kohevaid froteesokke. Tänane päev oli päästetud! Lisaks veel paar sooja saia kehakinnituseks ja minu enesetunne paranes märgatavalt. Panin siis kuivad sokid jalga, plätud nende otsa ja jätkasin teed. Juba varsti näitas järgmine kollane puidust nooleke, et majutuskohani on jäänud 6000m. Nüüd läksid kilomeetrid juba lennates ning mu valutav jalg ei tulnudki enam nii tihti meelde- rõõm kuivadest jalgadest oli niivõrd suur!
Peagi olin albergue uksel, kus silt „sissepääs 5m“ teatas, et olen kohal. Ukse avasid juba paar päeva varem kohatud Sabrina ja Richard. Albergue perenaine oli proua, kes ei rääkinud peale portugali keele kohe mitte üht sõna teistes keeltes. Tema olekust andis aimu pigem süüdistus „miks teie midagi portugali keeles ei mõista?“ Õnneks tuli hiljem tema tütar, kes siis templitega tegeles ja raha võttis- taas 5 eurot majutuse eest, narivooditel ja kõrvalolevas söögikohas maksis õhtusöök palverändurile samuti 5 eurot. Internetti selles albergues küll ei olnud, kuid söögikoha wifi oli piisavalt võimas, et ka narivoodil vedeledes sai mehele sõnumeid saata. Matkatossud olid ajalehti täis topitud ning kuigi ruumil uksed puudusid, siis ei seganud ükski heli ja tuli uni kiiresti. Nagu ikka.
