Reede ja jälle kauaoodatud coaching! Sain kohe coach Sirli käest alguses kiita, et olin tublilt eluratta ülesande ära teinud ja selle lausa seinalegi riputanud. No kuna mul oli juhtumisi eelmine pühapäev täitsa vaba, mees oli oma hobidega tegelemas ja ma otsustasin siis oma ootamatult sülle kukkunud vaba aega mõistlikult ära kasutada. Mõtlesin küll, et teen nii 1-2 teemat, aga sai kõik tehtud. Seinale ja olemas. Seinal püsis mu tubli eluratas terve päeva. Järgmisel hommikul oli see põrandal maas ja tükid taga (hobide-vabaaja nurk on pisut viga saanud- ju siis kassi arvates on mu ainus vabaaja veetmise viis temaga mängida ja ei midagi muud). Kassipidaja rõõmud. No panin siis uuesti ja kõrgemale. Seni on rahule jäetud 🙂
Tänaseks teemaks sai minu üks painavamaid muresid- kodus töötamine. Sellega on kohati keerulised lood ja enda üllatuseks pendeldan ma kahe mõtlemise vahel. Ehk siis: Aastaid tagasi, kui veel Eestis elasin ja töötasin, oli mu ainsaks mõtteks, et „saaks ometi kodus töötada. Siis ei pea vara üles ärkama, tööle minema ja võin kasvõi pidźaama väel tööd teha. Kirjanikul pole ju vahet, kus ja kuidas, peaasi, et internet, elekter ja arvuti olemas on.“ Paar kuud sain ma sellist elu isegi elada- viimane töökoht Eestis oli Kalev Meedia ja kui see kõik rahanappusel kokku kukkus, siis pandi kõik töötajad kodusele reźiimile. Ja mulle see väga sobis. Kui töö oli tehtud, siis muud muret polnud. Kontoris tulevad ju ikka need „mis te siin jutustate, mis te passite, mis te suitsetate kogu aeg jne jne“.
Nüüd olen ma olnud kodune 2,5 aastat ja mida ma kõige rohkem ootan? Esmaspäeva/neljapäeva, sest siis sätin end kohvikusse kirjutama. Maksan isegi (kohviraha) peale, et saaks mujal tööd teha. Sest kodus töötamine kiratseb- kui ikka tähtajad on pikad, siis mina logelen kogu aja maha. Kodus töötamine on igav, ei mingit funni ega miskit.
Ehk siis „Minu eesmärk on, et kodus töötamine on fun“. Ja eesmärgi saavutamise aeg: coachingu lõpuks, nii umbes juuni lõpp 2015. Miks ta siis seni fun ei ole? Sest tulevad kõik argielu faktorid ja rikuvad kogu töörutiini ära. Liigne vabadus (mida varem kangesti igatsesin) teeb mulle nüüd karuteene ja mõjub hoopiski vastupidiselt. Laiskus tuleb ligi ja ikka on telekast midagi vaadata, kassiga vaja mängida või niisama teiste blogisid lugeda.
Lisaks on mul mingi kummaline ootusärevus, mis ei lase ühtki lühikest vaba hetke asjalikult ära kasutada. Näiteks täna hakkasin juba tund aeg varem mõtlema, et „nii, varsti on coaching. Mis ma seni teen? Aega pisut on. Loeks veidi? Ma ei tea, äkki unustan ära. Vaatan siis muid asju, mis tegemata? Ei tea, ma ei suuda keskenduda, kogu aeg vaataksin kella nagunii.“
Tsiteerisin siin Sirlile isegi Epp Petronet (hetkel ei leia, kus ta seda kirjutas), kes omakorda tsiteeris Ellen Niitu, et kuidas küll lastega kirjanikud kirjutamiseks aega leiavad. Kui laste söömisel või vannitamisel on 5 minutit vaba aega, siis see 5 minutit nad ka kirjutavad. Minul on vaba aega maa ja ilm ja ma ei kasuta seda üldse ära. Isegi kui on tund-kaks aega järgmise asjani (kohtumine, hambaarst jne), siis energiasutsaka a´la „ohh, tund aega vaba aega, ma nüüd kasutan hetke ja kirjutan-töötan-olen asjalik“ asemel ma lihtsalt ootan ärevalt, kuni aeg tiksub ja midagi asjalikku ei tee.
Ja loomulikult segavad sotsiaalmeedia faktorid, nagu Gmail ja Facebook, mis on mul 24/7 avatud, sisse logitud ja arvutit/mobiili/tabletti (või peaks ma ütlema „nuhvel“, nagu ma e-etteütlusest õppisin? Ma ei tea, mulle kuidagi võõras sõna :)) kasutades vaatan alati esimesena, kellelt e-mail tulnud on, kes mulle sõnumeid saadab ja mis üldse uudist on. Nii hakkan ma tihti lugema mulle olulist ja vajalikku artiklit ja kogu tegevus lõppeb hoopiski kassipiltide vaatamisega. Nagu sotsiaalmeedia ahelreaktsioon.
Ma EI PEA kogu aeg teistele saadaval ja online olema, ja ometi ma seda teen.
Lisaks igasugused blingid, mis jälle tähelepanu ära viivad. Kirjutan parasjagu midagi ja siis käib bling, keegi saadab mulle sõnumi. Ja siis see aken blingib seal ja ma ei saa seda kuidagi ignoreerida. Selle probleemi (ja ilmselt suure osa mu keskendumismuredest) lahendabki: ei ole kogu aeg online ja ei hoia Gmaili-Facebooki akent lahti sel ajal, kui muid asju pean tegema. Kirjade vaatamiseks-saatmiseks määran oma aja, sama ka Facebooki kohta.
Ja kuigi pausid on vajalikud, tööohutuse kohaselt lausa seadusega nõutavad, siis peab neid ka kuidagi ohjama. Kui on pausi aeg, siis korralikult- pärast läheb keskendumiseks nagunii aega. Kui on söögi aeg, siis söön ja mitte arvuti taga. Kohvi-teed, seda võib juua, see on killuke „fun factorist“. Aga einestamised ikka nii, et arvuti kinni ja keskendun toidule. Muidu on mõlemad poole vinnaga tehtud- tööle keskendumine kannatab ja söömine on vaid tarbimine, mitte toidu nautimine. Seda viimast pean nagunii õppima, eluaegne kiire sööja, nagu ma olen.
Veel igatsen ma vaheldust, sest istun ju enamuse aja kodus. Kontoris küll 9st 17ni ei taha tööl käia, aga tahaks lihtsalt töötamisega seoses kodust välja. Sest praegu on minu „töölaud“ söögilaud elutoas. Miks mulle see kohvikuskirjutamine meeldib? See on nagu 2-in-1: ma lähen „välja“, seega sätin end ja teen end ilusaks. Kohvi ma kodus ei joo, seega üks korralik kohviku cappuchino on lisaboonus. Ja samal ajal „väljas“, kohvikumelus teen tööd.
Ehk siis olen ringiga tagasi seal, kus ma poleks arvanudki: tahan töötada kodus ja kui see olukord on, siis tahan kodust välja saada 🙂
Ehk siis mul on 2 prioriteeti:
1. Teha kodus töötamine efektiivsemaks ja produktiivsemaks.
2. Kodust väljas töötamise fun faktor tuua ka kodus töötamise juurde.
Mida siis teha?
1. 1-2 päeva kodus töötada nii, nagu ma läheks kuhugi välja. Ehk siis kenasti riidesse, ennast ilusaks teha (meik+küüned).
2. 1 päev, näiteks reede võtta ideest, et „oh, ma töötan kodus, kasvõi voodis“- kannangi päev otsa pidźaamat ja töötan voodis, kus on soe ja mugav ja mõnus
3. 1-2 päeva siis kohvikus kirjutamiseks, kus ma tõesti saan kodust välja, „linnapeale“ minna 🙂 Kuna minu arvuti aku dikteerib mulle ette nõudmise, et pean kirjutama kuskil, kus ma ka pistiku seina saan pista, siis muuks lahedaks kohaks, kus veel kirjutamist teha saan, on nt raamatukogu. Vaheldus on märksõna!
Ja mida teha siis kodus?
Hetkel on olukord selline, et oma tuba mul ei ole, seega pean ära kasutama olukorra: elutuba, söögilaud, ringi kõndivad kassid (tähendus: eriti kaunistusi ei saa lubada).
Küll aga saan:
-kaunistada töölaud lillede ja küünaldega, nendega on kassidel ok suhted 🙂
-pauside ajal tantsida, et energia ja head mõtted jälle liikuma hakkaks
-muusikat kuulata, see ei sega mind keskendumisel ja kirjutamisel
-seinale korktahvel, et värvilisi post-it pabereid kasutades eesmärgid ja plaanid kirja panna
Ja alustan juba järgmise nädala esmaspäeval:
Facebooki vabad töötamise hetked + end ilusaks tegemine kodus töötamise ajal.
Coachingu tulemusel sai ka mu esialgne eesmärk väikese täienduse:
Minu eesmärk on, et kodus töötamine on fun ja produktiivne!
Ja tänane õppetund:
kui leian, et midagi on mu elus valesti, siis ma leiaks ka vastuse, kui viitsiks edasi mõelda. Ja peamine on süveneda asjadesse, mis huvitavad ja olulised on (inimsuhted, kirjutamisega seotud, teiste kirjanike kogemused-mõtted jne). Ei pea süvenema sellesse, kuidas ikka päikesevarjutus tekib või kuidas auto töötab (hommikul oli abikaasaga arutelu ja tema ei saa kuidagi aru, miks mind ei huvita, kuidas ikka päikesevarjutus tekib ja miks ma tema seletusi kuulata ei viitsi). Senikaua, kuni ma päikesevarjutusest raamatut ei kirjuta, mind tõesti ei huvita. Kui vaja, eks ma siis uurin välja 🙂
Minu jaoks on suureks abiks ajalise eesmärgi seadmine, mitu tundi on nüüd vaja täis kirjutada iga päev (või siis nädala peale kokku).
Mis veel aitab, on see, et vahetada tööde vahel ning käsitsi kirjutamine. Käsitsi kirjutades aeg lausa lendab! Lisaks on Rahva Raamatus müügil nii ilus kaustikud, et siis on olemas hea vabandus neid osta.