Ärkasin hommikul peavaluga. Migreen (aga kui püüda asju rõõmsas valguses vaadata, siis parem täna, kui ma saan magada kui et nädala sees, kui tööl tiksuda tuleb)
Öösel tuli tuppa üks mees, kes unes rääkis. 2 korda norsatas, siis jäi hing kinni tükiks ajaks, siis hakkas uuesti hingama ja edasi magas rahulikult, vaid rääkis unes ja peeretas valjult.
Hommikul küsis, ega tema norskamine ei seganud.
Mingi muusik on, ma pole teda varem kohanud, aga olen temast ja teda kuulnud: 4 aastat tagasi oli ta ka siin tihti ja tema oligi see mystery mees, kes koridorides ringi käies omaette jutustas.
Minult küsis, kas olen 22 või nooremgi, paistan selline nooreke.
Hehh, vaene mees, ta tundub veel pime ka olevat, kui mind nähes 22 aastast neidu näeb
Hommikul oli Arnie ka siin, loomulikult ka Coco.
Läksin tagasi magama, 2 valuvaigistit hinge all.
Magasin kella 15ni, siis tuli üks umbkeelne poolakas tuppa. Võtsin tema pakutud klaasi Coca-Colat vastu, see oli kogu mu lõuna.
Võtsin veel 2 valuvaigistit
Poolakas ääkis umbes 20 sõna inglise keeles, mina oskan 5 sõna poola keeles.
Vene keele oskus ei aita poola keelest arusaamisel.
Aga peale korduva tutvustamise käis jutt stiilis “kurva Euroopa, kurva Põhja-Iirimaa, kurva sõda”
Kurva, kurva, kurva
Tüüp hakkas jooma, homme kell 7.00 on tal lend Krakowisse.
Vedelesin veel voodis, taustaks Poola popp-muusika
Ilmselge viga oli talle wifi parool anda
Kella 17ks oli peavalu läinud, juhuuuuu
Kõik uljad plaanid tänaseks on raisus, homme peab siis asjalik olema
Ja poolakas oli selleks ajaks purupurjus ja hostelirahvas hädas
Pesin pesu.
Kuivatasin pesu.
Üks sokk jäi kaduma, hobuserauaga muster veel
Käisin Tescos, oh, good old Tesco. Mõni asi pole õnneks muutunud: allahindlused, lahedad asjad. 1 naelane mango oli allahinatud 10 pennile.
Tulin tagasi, selgus, et poolakas oli köögis nutmas. Ta peab kell 4.00 taksole minema, et kella 7.00 lennule jõuda.
Meie arvame, et ta ei jõua