Vabad päevad läksid nigu nipsti ja jälle 7 tööpäeva ootamas.
Eile suurt väga asjalikku ei teinudki, pisut Skype teel asjatamist ja õhtul polnud netti ka enam üldse, vaatasin siis oma sarja. Tundide kaupa.
Lisaks selgus, et mul tuleb vist esimest korda siin Belfastis bürokraatiaga silmitsi seista, seni on kõik kenasti sujunud. Nimelt selgus, et kuna ma enam BT9 piirkonnas ei ela (ei ela juba 3,5 aastat, aga see selleks, ilmselgelt minu eelmine aadressimuutusest teada andmine kirja ei läinud), vaid hoopis tükis BT7 piirkonna elanik olen, siis pean ma ka omale oma piirkonna perearsti leidma. 30 päeva jooksul. Sest selle kliiniku arstid ei ole nõus väljakutse peale minu juurde tulema. Isegi siis, kui ma tegelikult olen praegu tiba lähemalgi, kui enne. Aga reeglid on reeglid ja piirkond on piirkond ja nii pean siis oma järgmistel vabadel päevadel oma piirkonnas perearsti otsima minema.
Kiri mida ma tegelikult arstilt ootan, on endiselt saamata. Käisin kohal, öeldi, et helistagu ma ise arstile.
Tore.
Eriti kuna ma töötan kohas, kus TÖÖ RUUMES ei tohi isegi mobiil sisselülitatud olla
Lisaks avastasin, et ma olen maailma kõige kummalisema küünelaki omale ostnud: väliselt ilus ja särav, aga peale lakkimist, nii 5 sekundiga kuivab ära mingiks matiks…. asjaks. No vaadake ise? Mis kuramus elakk see selline veel on? MIS TOON SEE ON? AHH?
Esimene tööpäev tegelikult kõige hullem ei olnudki, pisut tehnilisi jamasid, pisut gossipit. Nagu ikka 🙂
Õhtul püüdis mind ülekäigurajal kinni üks kena noormees. Kiitis mütsi. Pakkus, et on mingi lind. Juba teine kord, kui meesterahvad seda linnuks peavad. Ilmselgelt pole üldse Hello Kitty moodi. Küsis ikka tavalisi asju, et kes sa oled ja kust sa tuled ja järsku:
Tema: Kas sa mormoonidest tead midagi?
Mina: Ikka tean.
Tema: Mida sa siis tead?
Mina: Et neil pole just parim maine (ise kohe hetkega mõtlesin “Chicago” laulule :P)
Tema: Kas sa meie kirikusse tahaksid tulla, et rohkem teada saada?
Mina: Eeeee… ei taha. Vaata, ma olen ateist, see oleks pisut imelik nagu
Tema: Aga kas sa siis ei taha teada, kas Jumal on olemas?
Mina: No seda saab vaid ühel viisil teada- siis kui ma surnud olen
Tema: Ei, seda saab JUBA PRAEGU teada
*****************************
Vat sulle siis, neil on tõestus olemas 🙂
Kuigi tunnistas, et minusugune jumalaeitaja pole tõesti nende jaoks parim materjal, siis andis ikka visitka mulle. Ma viskasin selle ära. No ei meeldi mulle sellised pähemäärimised.
Jah, ma tean, et tõeline müük alles peale EI vastust algabki, aga siiski, kuskilt läheb ikka piir ka.
Ja üldsegi, mis usumüümist teevad mormoonid riigis, kus ollakse väga karmilt katoliiklased ja/või protestandid?
