Täna siis oli see kauaoodatud päev- minu esimene coachingu kord Sirliga. Ootasin seda nii suure õhinaga, et uneski nägin, kuidas Skypes rääkisime ja mu vastuseid arutasime… midagi sellist… ja hommikul ärgates vaatasin iga kord kella, et ega ma ometi sisse ei maga. 🙂 Pole ammu sellist olukorda olnud. Järelikult- olin igati valmis ja põnevil!
Paljud, kellele olen oma uhkest auhinnavõidust rääkinud, ei tea, mis see coaching on. Ega minagi suurt tea, kogemus ju puudub. Aga üks oli kohe selge- ei saa coachile öelda, et „kuule, ma tahan rikkaks ja kuulsaks kirjanikuks saada, mis ma tegema pean?“. Nimelt ei saa niimoodi küsida, tuleb ise see tee leida, coach hoopis suunab sind, et sa ise nende vastuste ja õigete valikuteni jõuaksid. Mentor on ilmselt selleks, kes ütleb, mida teha. Muidu oleks ju ülilihtne, kuulad aga ära, mis teha tuleb ja hakkad pihta. Aga et unistus on MINU oma, siis on ka vastused ja tegevus MINU omad ja MINA pean nendeni jõudma. Coach kuulab ja küsib küsimusi ning kasutab enda teadmisi, et mind sinna suunata, kuhu minna soovin.
Edit: panen siis oma unistuse ka kirja, muidu on jutt veidi segane. Minu suur unistus on saada edukaks kirjanikuks, tagada endale sellega piisavad sissetulekud ning asukohavaba töötamisstiil, mis võimaldab mul palju reisida. Ja selle unistuse saavutamiseks on mul mitmed eesmärgid, mida saavutada. Neist oli esimese sessiooni ajal ka juttu, sest noh, eesmärgid peavad ju paigas olema. Efektiivne ajakasutus, laiskus kontrolli alla, enesekindlus fookusesse, loovus ja motivatsioon lakke :). Asukohavaba töötamisstiiliga läheb veel aega, aga see tuleb ajapikku, kui kõik eelnevad punktid kenasti kontrolli all on. 3 kuu pärast siis on näha, kui tubli ma olin! 🙂
Varasemalt olime teinud ka 45-minutilise vestluse, et üksteisega paremini tutvuda ja kiirpilgul mu unistus üle vaadata ja probleeme ning takistusi avastada ning neile tähelepanu juhtida. Näiteks minule suureks üllatuseks tuli jutu sees välja, et mul on vägagi hingel lapsepõlve ja kooliaja mälestused ja see, kuidas ma neist räägin, jätab mulje, nagu oleks kõik alles eile juthunud. Kõik on nii elav, nii värske ja nii emotsionaalne. Ja paraku mitte heas mõttes emotsionaalne. Seega hiljem, kui hakkasin Sirli poolt saadetud küsimustikku täitma (et ta ikka täpsemalt teaks, mida ma ootan ja soovin, mida kiidan ja kirun… selle järgi ta ju minust mingi pildi endale loob), teadsin, et üheks murepunktiks on ka see „lapsepõlve emotsionaalsed traumad“ kuidagi ära lahendada.
Ja kuigi unistuse „tahan olla edukas kirjanik“ täitumine võib tunduda lahendatav vaid ühe punktiga: HAKKA KIRJUTAMA, siis minu puhul on natuke rohkem uurimist ja analüüsimist vaja (noh, ikka need hirmud ja kõhklused ja kahtlused ja kõikuv eneseusk ja writers block, lisaks veel ebastabiilne tööharjumus ja ülihalb ajakasutus ning kõikuv motivatsioon). 3 kuud saab siis nende takistustega põhjalikult tegeleda, lisaks oma mõtlemist korrigeerida.
Minu coaching läheb pisut teist rada üsna varsti- nimelt täpselt 4 nädala pärast vaatame, kuidas vahepeal jätkame, sest mina lähen oma Camino Santiago rännakule ja siis ei saa niipalju kirjutamistööga tegeleda. Aga mõtlemiseks peaks aega olema iga päev. Kui ikka iga päev 20-30km läbida tuleb, siis jalad liiguvad omasoodu (vähemalt esialgu, lõpus tuleb end vist samamoodi tahtejõu ja samm-sammu haaval liikuma sundida) ja saabki oma mõtteid mõlgutada. Seda vaatame jooksvalt, kuidas mu reisil oleku 5 nädalat siis ära kasutame. Internetti peaks ma ikka iga päev saama. Igatahes olen Sirlile ülitänulik, et ta mu reisi osas nii pandlik on. Ja ehk tulevadki hoopis head mõtted sel reisil, on ju tegu üsna spirituaalse ettevõtmisega. Kui see jalg-jala ette kõndimine välja arvata. Sest ma olen trenni teinud nii vähe, et kole kohe (hmm, jälle mu olematu ajaplaneerimine)…. aga noh, siis jääbki ära see „ma lähen sooritama“ tunne. Ja kes siis vanasti palverännakuks ette valmistas? Ikka hakati aga ühel päeval minema ja keegi ei muretsenud, et kas ikka softshell jakk on olemas või coretex ja õhupatjadega kerged matkajalanõud sisse kantud. Ja coachinguga hiljem alustada ma ka ei tahtnud, samuti oli Sirli selle ideega päri. Esiteks, praegu on kõik nii uus ja värske ja elevus on sees. Hiljem tekiks selline „elu tuli vahele“ tunne ja parem ikka kohe pihta hakata. Teiseks on paljud Elukirglikud unistajad huvitatud teada saama, kuidas see coaching siis mul edeneb. Ja kuidas ma neile ikka ütlen, et „no ikka jagan oma kogemust. Aga esmalt läheb kuu aega, siis ma ei tee midagi, siis lähen reisile ja olen veel 5 nädalat ära ja vot kuskil mai keskel siis hakkan tegema ja teiega jagama“. Ikka kohe ja praegu!
Kuu aega tagasi alustasin Sirli korraldatud 21-Päevase Unistuste Saavutamise Väljakutsega ja nii selle ajal kui ka pärast olen endale mõned uued tööharjumused (kirjutan eelmise päeva õhtul üles, mis järgmisel päeval plaanis teha on ja ikka tahan plaanist kinni pidada, mis siis, et endale vaid lubasin) küll juurde saanud. Mõni päev täitsa tublisti, mõni päev saab vaid paar ülesannet tehtud. Ajakasutus ja mõistlik planeerimine on üks mu probleeme nagunii, mis siis coachingul ette võtta tuleb. Ja mõnus on ka aegajalt Elukirglike unistajate Facebooki grupile silm peale visata ning vaadata, et mis siis teised teevad ja kuidas üksteist innustatakse-ergutatakse. Esimest korda selline grupitoetuse kogemus, st esimene kord, kus ma seda tõesti TUNNEN. Keskkooli rahvastepalli meeskonna toetus pole ikka see…. ups, jälle see kooliteema 🙂
Ja tänase päeva oluline õppetund:
„AGA“ on kustutuskumm.
Kui ma ütlen, et „noh, läheb täitsa hästi, AGA need kuramuse kassid ajavad närvi“, siis see „AGA“ võtab kogu eelneva hea uudise ära ja põhirõhk jääb negatiivsele. Võib ju ka vastupidi. Et „Kassid on ikka igavesed tüütused, AGA nii armas on, kui nad mulle sülle ronivad ja tähelepanu nõuavad“. Ja kohe palju parem, kõik hakkavad (mina samamoodi) unistama, kuidas ikka kiisu end sulle sülle keerab ja nurruma kukub.
Meenutab üht juhist, kuidas positiivseid asju endale sisendada. Et mitte kasutada „ma ei taha paks olla“, tuleb öelda „ma tahan kõhna olla“. Või et „soovin, et mu peavalu ära läheks“ asemel mõelda „mul on hea olla, mul on parem“. Seda viimast teen üsna tihti ja leevendust toob ikka. Seega toimib! 🙂
Aeg võtta oma „agad“ luubi alla 🙂
